Laps läks augustist hoidja juurde, kel ka enda 2 last hoida/kasvatada. Oli siis 1 a 9 kuud vana. Esimene kuu läks väga ilusasti, siis tuli tagasilöök. Laps hakkas hommikuti nutma, aga õnneks vaibus nutt kohe, kui tema juurest lahkusin. Magab, sööb ilusasti. Nüüd saame enamus hommikuid nututa hakkama, mõnikord siiski mitte.
Mind paneb aga muretsema see, et ta varahommikul otsib mind voodis taga ja hakkab hüsteeriliselt nutma, kui olen pesema läinud. Issiga ei lepi. Kahjuks pean ju hommikuti varem üles tulema ja end valmis sättima, et siis õigeks ajaks tööle jõuda. Isa ka just eriti palju lapsega ei tegele ja kipub ärrituma, kui laps pahuram on.
Tunnen, et olen end ja last alt vedanud, et oleks võinud veel aasta kodus olla. Ka tööl on väga raske, sest koormus on 1,5-kordne ja seda kahjuks vähendada ei saa, sest olen õpetaja ja teist aineõpetajat pole lihtsalt kuskilt võtta.
Mida saaksin teha, et last aidata? Et tal selliseid varahommikusii nutuhoogusid vältida?
Tundsin seda kirja lugedes suurt rõõmu, et olete ema, kes püüab lapsega igati arvestada. Seetõttu tunnete ka seda, et olete last alt vedanud. Mina arvan, et see pole altvedamine, kui teete tööd ja olete mõnda aega lapsest eemal. Küll aga tasuks mõelda, kuidas oma vajadusi ka arvesse võtta. Praegu tundub, et arvestate kõigi teistega peale enda. Enda vajaduste rahuldamiseks oleks vaja ennast kehtestada. Selleks antakse teistele mina teade. See on selline teade, kus kirjeldatakse enda tundeid, teise käitumist ja selle käitumise mõju endale. Ka võib anda ennetavaid mina teateid, et probleemi ei tekiks. Näiteks võiks abikaasale öelda, et kui sa lapsega ei tegele ja laps muutub pahuraks, siis see ärritab mind, sest ma tunnen, et peaksin midagi lapse heaks tegema, kuid mul pole aega. Ma soovin, et sa sel ajal, kui mina ennast korda sean, tegeleksid lapsega. Veel parem on anda ennetav mina teade juba õhtul, nt " Ma soovin, et sa tegeleksid hommikul, sel ajal kui ma ennast valmis sean, lapsega, et ta oleks rõõmus ja rahulik. Kui laps on rõõmus, siis on minul ka parem tunne." Kirjutate, et tööl on teil 1,5- kordne koormus. Kui te ikka eelnevalt teatate, et soovite oma koormust vähendada, siis leitakse selleks ka võimalus. Ka siin tuleb ennast kehtestada, sest keegi ei paku ise teile lahendusi. Töötan ise ka koolis ja tean, et on võimalik leida teisi lahendusi ( võib olla mitte nii häid kooli seisukohalt, kuid siiski midagi). Enesekehtestamine on raske, kui te pole seda eriti teinud, kuid see on ainus võimalus oma elu rahuldavalt korraldada. Täpsemalt sellest võib lugeda TH. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Samast saab lugeda ka aktiivsest kuulamisest, mida on hea kasutada lapse mõistmiseks ja ka selleks, et anda lapsele teada, et mõistate tema muret. Ka oma kaheaastasele võite peegeldada tundeid, kui ta hakkab nutma:"Ma näen, et sa oled kurb, et emme läheb ära. Ma tulen varsti tagasi." See on kasulik tuleviku jaoks, sest lapsel tekib seos sõna kurb ja oma halva sisetunde vahel. See annab talle oskuse oma tundeid mõista ja seda peetakse emotsionaalse intelligentsuse nurgakiviks. Püüdke leida aega oma tunnete ja soovide üle mõtisklemiseks ja siis otsustage, kuidas edasi. Kas kehtestate või teete midagi muud. Oluline on teha rahu oma sisemusega.
