Selline mure siis on, et poiss valib tohutult toitu. Ma ei saaks enam nädalavahetusel midagi muud peale makaronide teha, sest ta ei söö muud. Täna tegin spagette bolognese kastmega. Kusjuures u aasta tagasi sõi ta seda hea isuga. Nüüd siis oli reaktsioon selline, et laua juurde tulles ja nähes, mis toit on, lõi käed rinnal risti ja teatas, et temale see ei maitse! Proovimata kordagi....Ma saatsingi ta sellise jutu peale tuppa ja teatasin, et kuni järgmise toidukorrani on ta söömata. Ja see on enam-vähem iga toiduga nii, kui ei ole just paljad makaronid majoneesiga või keedetud muna vms...
Lasteaias söövat ta ilusti. Mitte küll ka kõike aga näiteks sõi ta kapsahautist mitu portsu...Kui mina aga teen ühepajatoitu siis ta kapsast sellest ei söö....Samuti hakkab vinguma, kui on mõni maitseaine toidus, mis on "näha", sest ta leiab mingi musta või punase täpi ja kukub vinguma, et tema ei söö seda....
Ma ei saa aru, millest selline toiduga mängimine....Kui mina väike olin, polnud juttugi, et me oleks julgend laua taga sedasi vinguda või ema solvata, et ta teeb halba sööki....
Kindlasti ma olengi ise kuskil vea teinud, et lasknud tal liiga palju valida...Kui ma küsin talt, mida me võiks täna süüa teha, pakub tema kas friikartuleid või makarone. Aga no see pole ju iga päev see õige toit...Pea on mul tühi juba ja ei oska enam reageerida...Kuidas panna last toitu austama?
Seda ma pole nõudnud, et ta kõik ära sööks, taldrik ei pea tühi olema, sest ma eeldan, et ta siiski tunnetab ise kui palju ta jõuab...Samas siin on ka ehk väike vastuolulisus...sest kui ta on toidu järgi jätnud, läheb natuke aega mööda ja ta küsib võileiba...
Millest ma peaks alustama, et õpetada teda kõike kasulikku ja valikku sööma? Magusat armastab ta kohutavalt kuid meil on kindlad kommipäevad, siis ostame nt paki kommi reede õhtul ja jagame need ndl vah peale ära...Nädala sees on niigi magustoit lasteaias ja kodus kohuke (1 päevas)...Minu arvates on seda piisavalt ja see ei saaks olla põhjus, mis söögiisu rikuks...
Ehk saab siit mingit head nõu?
Muretsete poja toitumisharjumuste pärast, et ta saaks kasvamiseks vajalikku ja kasulikku ning suhtuks lugupidavalt nii sööki kui ka selle tegijasse. Te olete saanud lastaiast infot, et seal protesti pole ja poiss sööb ka neid toite, millest kodus on keeldunud. Seda on hea teada ühest küljest saab ta siis ikka kätte vähemalt päeval vajaliku ja tasakaalustatud toidu, teiselt poolt mõtlemiseks, mis aitab kaasa sellele, et poiss sööks ilma vastu punnimata.
Olete nõutu ka selle pärast, et te ei pea õigeks sundida taldriku tühjaks söömist ja ilmselt olete arusaamisel, et söömine ei peaks üldse toimuma survet kasutades.
Sellega tahan igati nõustuda. Ometi peab ju kuidagi saama last mõjutada sööma tervislikult.
Kui nüüd võrrelda lasteaeda ja kodu, siis mida võiks üle võtta koduseks proovimiseks. Nt lasteaias antakse süüa seda, mis tehtud, valida on peamiselt selle vahel kas süüa või mitte (loodetavasti ka seal ei sunnita). Teised ka söövad, kes rohkem, kes vähem, võimalik, et isukalt ja ilma arvustamata, teiste eeskuju võib ka nakkav olla. Söök on kindlal ajal ja vahepeal midagi juurde ei anta. Võimalik, et lapsed vahel väljendavad oma erisoove ja maitseid, kuid vaevalt et sellega keegi eraldi tegeleb ja liigselt tähelepanu pöörab.
Loomulikult võib ju kodus teha vahel just lapsele meelepärase toidu ja anda talle valida, kas süüa kastmega või ilma või panna ise sobivas koguses majoneesi, maitseaineit vms. Kuna 5.a. laps soovib väga olla iseseisev ja selle juurde kuulub kindlasti ise valida ja otsustada tahtmine, siis seda saab ka võimaldada jäädes kindlaks näiteks oma põhimõtetes tervisliku toitumise suhtes.
Austust nii enda kui söögi vastu ei saa kindlasti sunni ja karistustega, vaid omalt poolt lugupidava suhtumise näitamisega (milles ei pole põhjust kahelda teie peres). Ise mitte arvustada sööke, nende valmistajaid, erinevaid maitseid, harjumusi on kindlasti aluseks positiivse hoiaku kujundamisele. Seega ka poja eelistustesse tuleb suhtuda lugupidavalt ja mõistvalt, ka tema võib väljendada, mis meeldib, mis ei meeldi. Samuti on loomulik, et väljendate ka ise aeg-ajalt oma maitseid, eelistusi ja tõekspidamisi, kuid ilma pika ja igapäev korduva loenguta.
Ühe jutuajamise võiksite oma murest tingituna pojaga ette võtta, et ei peaks iga kord oma rahulolematust väljendama ja saaksite jätta tal valida süüa või mitte ning võtta vastutus oma tühja kõhu eest kuni järgmise söögikorrani (kindlasti ilma teiepoolse ähvarduseta, hinnanguteta ja muul viisil näägutamata). Väljendage oma muret ja nõutust (nt.: ma saan aru, et mõned toidud sulle ei meeldi; vahel olen ma mures, et sul jääb kõht tühjaks, kui sa ei söö valmistatud toitu; ma tahan, et sulle minu tehtud toidu maitseksid; ma ei taha ja ei pea õigeks iga päev makarone süüa, vahel sooviksin teha midagi, mis mulle just meeldib jne. samuti väljendada oma üldisi arusaamu ma ei pea õigeks sageli süüa friikartuleid ning liialt palju magusat). Nagu ma aru saan, siis olete saavutanud kindlad kokkulepped nt maiustamise kohta, seega on teil hea algus olemas jõuda kokkulepeteni, mida mõlemad aktsepteerivad.
Oma arusaamu ja soovide väljendamiseks on parim mina-keel (eeltoodud näiteid), poja eelistuste, protestide ja vajaduste ärakuulamiseks sobib aktiivne kuulamine ja arvustamisest hoidumine.
Häid harjumusi ja sõbralikke mõttevahetusi!
