Tänan väga Ene Raudlat sisuka vastuse eest ja mul on hea meel, et selles foorumis ka spetsialistide arvamusi kuulda saab, aga... Ise pedagoogina tean väga hästi seda teooriat pere ühistest rääkimistest, tegemistest, laste kaasamisest pere eelarve arutlustes jne, paraku nn päris- elus mõned asjad lihtsalt ei toimi ja sellepärast mul süda valutabki, et teooria järgi tean, et toimin valesti, aga praktikas teisiti ei oska. Esiteks pakkusite välja, et selle nn lapsehoidmise palga raha asemel võiks koos perega kuskil käia. Vastuseks- eelmisel nädalavahetusel käisime Tartu AHHAA- keskuses roboteid meisterdamas(isa käis 12 ja 16 a poegadega, mina olin 2 a kodus, sest teatati, et 2a pole seal kahjuks!! midagi teha, üleeelmisel nädalavahetusel käisid pojad koos isaga Tallinnas monsteri shoul, , suvel rallidel, Vembu- Tembu- maal, terve perega matkamas Eesti ja Läti piires(koos pisikesega) .Enne 3. lapse sündi käisime Taani Legolandis, Slovakkia suusareisil jne - oleme lähtunud nendest tegemistest, mis tõeliselt poisse huvitavad. Nõustun selle emaga, kes väidab, et umbes 14- 15 a last pere tegemistest osa võtma saada on väga keeruline. Minu 16 a huvitub ka ikka oma asjadest ja sõpradega koos olemistest ja perega tuleb siis, kui tõeliselt midagi temale pakutakse (väiksena oli hästi kodu- keskne laps), 12 a on veel huvitatud vanematega koos olemisest. Pean seda täiesti loomulikuks elu arenguetapiks ja mäletan oma teismeliseiga hästi.Niisiis arvan, et selle väikelinna piires, kus me elame, oleme püüdnud poisse igale poole kaasata ja loomulikult ühised reisid. Edasi, teiseks pakkusite välja tunnistuste saamisl ühised pidulikud söömaskäigud - õnneks on meie peres see juba 10 aastat!! traditsioon , et kool algab ja lõpeb väljas söömisega, kuigi meie väikelinnas on võimalused napid- nii et ausalt öeldes on pere vanemal pojal sellest juba villand. Kogu selle pika jutu kokkuvõtteks tahan öelda, et püüame peres niigi palju lapsi kaasata ja koos teha (ilma seda nn palgaraha kasutamata)Mis siis veel arutada, mida selle rahaga teha??.... Lastel on oma vajadused, mida osta arvutile, meisterdamiseks, maistused jne ja arvasime, las siis pigem veidi teenivad, kui anname niisama. Muide ega nad siis ilma rahata venda halvemini ei hoia( kui ma poes käin). See jutt tuli küll nagu eneseõigustus, kuid võtke seda pigem kui lihtsalt minu mõtteid. Tean, et ehk peaks teisiti toimima, aga kuidas? Kas siis nii- aitäh, et aitasid last hoida. , abistame peres vastastikku üksteist. ( nad teavad niikuinii, et ema- isa ei jäta neid kunagi hätta) Käime niikuinii perega niipalju koos, et mõnikord saab neil villand ja nad tahavad omaette ju ka olla (ega neid kohti, mis poisse huvitab eriti polegi) Niisiis tahtsime neid eraldi tänada töö eest, mida laps ei pea tegema (olen veendunud, et vaatamata sellele, et peres kõik küll üksteist mõistma ja abistama peaksid, ei ole suuremate laste ülesandeks väiksemaid hoida - mis on ilmselt paljude suurte perede probleem)ja ta saab selle raha eest osta endale meeldivaid asju või minna kuhugi või koguda millekski. Ootaksin veelkord spetsialisti vastukaja. Tänan.
Taskuraha seotud teemad on sageli erinevaid, sh ka vastakaid arvamusi esile toonud, nii ka siin foorumis. Palju vanemad on selle üle pead murdnud.
Nõustun omal poolt sellega, et taskuraha olemasolu lastel on üks viis kujundada suhtumist rahasse, anda võimalus lapsele teha valikuid ja otsuseid, arendada iseseisvust. Keeruline on antud teema juures see, kui palju anda raha ja kuidas, e. mille eest. Need küsimused lahendatakse ilmselt peredes erinevalt.
Taskurahaga seonduvate küsimuste tõstatamisel on kaasnenud ka lisateema kohustuste jagamine peres ning abivalmidus, üksteise vajadustega arvestamine, peres meie-tunde kujundamine. Mulle näib, et see on senise diskussiooni alus kuivõrd on kasvatuslikult mõistlik neid siduda materiaalsete väärtustega. See omakorda sõltub vanemate arusaamadest ja väärtustest.
Oluline on teada, kui ma nii või naa otsustan, siis mida ma tegelikult taotlen, tahan saavutada.
Tegelikult me loodame parimal moel, et kui lapsel on hea meel taskuraha üle, siis on ta nõus tegema pere heaks toredaid asju, aitama, võtma kohustusi ja ka paremini õppima. Teatud mõttes see ju ka toimib. Samas pikemas perspektiivis - lapse kasvades, peame talle heade hinnete ja koduste teenete eest ka tasu tõstma, et see jätkuvalt toimiks. Kuhu maani? Kui ühel hetkel loobume, mis jääb järgi kohusetundest, soovist teistega arvestada, ise enda jaoks teadmisi omandada? Või kui jätkame, siis ühel hetkel tõdeme, et ilma raha ja kasu saamata ei võta lapsed endale kohustusi, ei ole abivalmid, ei panusta ühiste huvide eest jne.
Kas me tegelikult seda soovime? Me tahame ju tegelikult, et ta kasvaks tubliks, vastustundlikuks, targaks, hoolivaks ja teisi arvestavaks, see on midagi muud, kui oodata vastuteenet või raha. Seega peab arvestama ilmselt võimalikke kõrvalmõjusid..
Kui on oluline kujundada majanduslikku mõtlemist ja arendada iseseisust, siis on piisav anda perele vastuvõetavas kindlas summas raha konkreetsel kuupäeval ja leppida kokku, mida vanemad ostavad ise ja mille jaoks on lapse oma raha mõeldud. Kokkulepetest tuleb kinni pidada.
Karistuse ja tunnustuse väljendusena on raha mõju kindlasti teistsugune. Laps õpib vältima karistusi ja näitab nutikust preemia saamiseks, tema sisemised väärtused kujunevad materiaalses võtmes. Abivalmidus, kohusetunne saab väärtuse numbriliselt ja asjadena, mida selle eest saan, mitte hoolivuse, vastastikuse mõistmise ja pere huvide eest seismise tähenduses. Hea tunnistus ja hinded peaks olema selleks, et tunda end aruka, mõtlemisvõimelisena, õnnestununa peale pingutust. Haridus ja teadmised, mitte raha ja asjad, peaks andma eluks enesekindluse, avama võimalusi arenguks tulevikus.
Laste kasvades me ju eeldame, et nad osalevad järjest olulisemates kohustustes. Algul on tore kui laps oma mänguasju koristab ja voodit teeb, hiljem ootame, et aitab nõusid pesta, toitu valmistada korterit korras hoida, muru niita, remonti teha vms. Seda on ju vaja nii selleks, et keegi pereliikmetest koorma all ei kannataks, kui ka selleks, et noor inimene õpiks neid tegema.
Oletan, et raha tasuna anda ja saada võtab võimaluse tunnetada, mis tähendab abi paluda ja abi pakkuda (mõelgem kasvõi sellele, et ükskord jääme vanaks ja abituks), väljendada oma soovi valmistada rõõmu ja tunda head meelt üksteise üle, olla vajalik, kasulik ja võimaldada sama tunda ka teistel pereliikmetel siit kujuneb meie-pere tunne, ühised rõõmud ja mured, midagi enamat kui ühine pere eelarve, mis meid seob. Tore, kui peres on igal ühel kindlad kohustused ja on ka ühised, jagatavad ülesanded, et kõigil oleks hea, et igaüks teeb midagi selleks, et teistele pereliikmetele meelehead ja rahulolu pakkuda. Siis on igaühe rõõmud ja õnnestumised ka ühised. See oleks ju tõeline koostöö!
See pikk jutt ei tulene mitte sellest, et ma eeldaksin, et antud teemal kirjutajad seaksid raha väärtusena kõrgemale kui näiteks pere kokkukuuluvuse ja hoolivuse. Usun, et vanemad ja siinkirjutajad soovivad lastes kujundada parimaid inimlikke väärtusi. Palju toredaid näiteid on toodud pere ühistest tegemistest ja koosolemistest. Vahel võib tahtmatult hea kavatsus ja kindlad tõekspidamised anda ka oodatust erineva tulemuse (tean, et peaks teisiti toimima, aga kuidas?). Rahal on sageli ettearvamatu mõju ja võim, isegi kui soovime parimat. Ka teema tõstatajal on ilmselt sisemine dilemma, mida väljendab (mis on õige?), ning otsib seletust teooria ja praktika vastuolulisusele. Kui kasvõi enda jaoks see sõnastada, siis on ka samm astutud selle lahendamise suunas. Loodetavasti ei soovinud te tõepoolest senisele vaid kinnitust ja poolehoidu, vaid otsite teisi viise taskuraha ja kohustuste vahelist küsimust lahenda.
Ma ei tea, mida soovite kirjutatust arvestada, küllap ka vastu vaielda või mida seni toimivast muuta ja kuidas, tahtsin pakkuda mõtteainet ja jagada oma arusaamu.
Huvitavaid ja jätkuvaid mõttearendusi kõigile.
