Loen muidugi igasuguseid beebiteemalisi foorumeid, muidu jutte lisaks, ja olen ka ise seda meelt, et väikest beebit ei saa ära hellitada. Laps alles 5 kuune. Samas on minu mees täiesti veendunud, et olen juba lapse nö ära rikkunud, et ta ei ole nõus enam üksi olema. Aga miks peakski ta üksi olema? Päeval oleme kahekesi lapsega kodus, mängib rahulikult põrandal oma asjadega, keerab ja harjutab roomamist. Samal ajal saan mina teha omi asju, nõusid pesta või süüa teha, koristada vms. Teine hetk jälle mängin temaga koos ja rõõmus meel mõlemal. Õhtul kui mees kodus ja poiss häält teeb põrandal ning kui mina tema juurde lähen- et mis viga ja võtan sülle, siis mees mossitab, et laps ei võigi maas olla, et ma olen ta ära hellitanud, kuna laps pole nõus üksi mängima. Aga ta ju on mul rahulikult ja loomulikult leian lahenduse lapse nutule, ega ta ju niisama kisa tee, on siis ära väsinud kõhui olemast vms.
Kas see siis ongi ära hellitamine?
Kindlasti ei ole see hellitamine.
Probleeme võiks hakata otsima siis, kui laps üldse pole nõus omaette olema, kuid alla pooleaastase puhul liigitataks ka selline laps lihtsalt suurema lähedusvajadusega lapseks.
Nii väike laps tõesti teeb häält ainult vajadusel - seda meelt on enamus arengupsühholooge. Kusjuures ka hellusevajadus on vajadus nagu tühi kõht, must mähe jms.
Seega soovitan teha ikka nii nagu emasüda ütleb. Veidi karm on arvata, et nii pisike kiusust või igavusest vanemate elu segada tahab...
