Kuidas lapse enesehinnangut parandada? Nimelt mu 11-aastane on millegipärast hakanud rääkima, kuidas ta millega hakkama ei saa, tal ei tule midagi välja, ta on kole jne. Minu jaoks on see täisesti hämming, sest meie pere on alati olnud hästi toetav. Kiituse puudmusie või laituse rohkusega ei tohiks küll tegemist olla)!"#=
Tere!
Mõistan Teie mure põhjust. Tegelikult aga ei tarvitsegi võib-olla muretseda. Selles vanuses lastel toimuvad nii füsioloogilised kui psühholoogilised muutused. Nad tunnetavad ennast teistsugustena. Ja on ka põhjust, sest muutub ju keha, mõtlemine, käitumine, teiste suhtumine. Laps võib tunnetada ennast rumalana, saamatuna, kohmakana jmt, kuigi tõsiselt võetavat reaalset põhjust selleks ei ole.
Mida siiski teha?
Üks võimalusi on lapsega rääkida, millises olukorras ta ennast ebakindlana tunneb. Mis seda tema enda arvates põhjustada võib?
Tugineda varasemale, tuues näiteks olukordi, kus ta on hästi toime tulnud. Rõhutada just hakkama saamist nendes olukordades. Enesehinnangu kujunemine on pikaajaline protsess. See ei tugine ainult ühel õnnestumisel või ebaõnnestumisel. Kui on olnud ka ebaõnnestumisi, siis see ei tähenda, et inimene on ebaõnnestunud.
Murdeealised teevad sageli järeldusi ebaoluliste detailide kohta. Kui mingis situatsioonis tundus talle, et teda ei kiidetud või kritiseeriti, või tema enda juures ei meeldi tema enda väljanägemine, siis kinnistub see arusaamine negatiivsena ja saab järgnevate hinnangute mõõdupuuks.
Aidata temale tunduvatele ebaõnnestunud olukoradele anda teine tähendus: hakkama saamise tähendus.
Tugineda tegelikule olukorrale, mitte kujutlusele või mõttele sellest.
Võimalik, et Teie lapsel on kõik korras. Ta lihtsalt tahab kontrollida, kas teda ikka märgatakse ja temast hoolitakse.
Ennekõike püüda olukorrast selgust saada. Kui tõesti selgub, et iseendaga rahulolematuse põhjuseks on mingi tõsisem psühholoogiline probleem, siis võib pöörduda spetsialisti poole .
