|
sille
Külaline
|
|
Postitatud 18.09.2006 kell 14:58
|
|
laps sündides saati hästi emotsionaalne. Hamba tulekul juba nädal enne olid ööd rahutud, mitu korda läbi une niuksus ja pidi rahustama, samuti nädal peale lõikumist. Vahepealsel perioodil magas hästi ja ikka kogu öö. Nüüd laps 2,3 a vana ja 2 .a-selt olid ka tagumised purihambad lõikunud. Seega praeguseid jonnihooge saaks vist seostada vaid iseloomu ja uue arengu etapiga. enne lõuna und käib jonn, ei taha ja röökimine. Meil alati kindel aeg, valmistuma hakkan varem ja kui tahab plehku panna ja rääkida ja tudukaid selga panna võimatu, siis panen voodisse toariietega. Nii ta siis üsna varsti rahuneb ja tahab et pühiksin pisaarad ja laseb vabatahtlikult riided vahetada ja une mähkme panna( mähkmed veel igaks juhuks, sest öösel ei kontrolli põit, päeval potil). Õhtul käib umbes samamoodi ja siis on mees öelnud et hea küll ole sina vaiba peal, mina lähen tuttu ja kustutan tule ära. Ei tea kas nii tohib öelda, rahulikult küll, aga hirmutavalt. Ise teen päeval ka aegajalt nii sest muud varianti pole. igatahes siis ta , mitte küll alati, aga enamasti tahab ise voodisse. Aga öösiti ärkab vahest 4 korda ja nutab hüsteeriliselt, ei saa pihta et meie tahame lohutada, ei taha puutumist ega paid, põgeneb voodi teise serva ja põtkib tugevalt jalgadega, nii et lööb end äragi kui pikali seliti viskab. Oleks sellised rahutud ööd olnud titena ka siis saan aru et närviline laps. Aga niisugused hood on tal siiski harva käinud peal, pool aastat tagasi viimati. Kaldun arvama, et ikkagi näeb unes päeva sündmusi, sest vahest räägib ka läbi une. Mida teha siis ? Rahuneb teinekord ise aga vahest alles issi süles. Magab kogu aeg omas voodis. Ma olen lihtsalt mures...Ja samuti ei tea kas selline sunniviisiline voodisse panek lõuna ajal on õige? Kui ei pane siis läheb reziim sassi ja jälle paha.
|
|
