Mul on mure meie 4-aastase poja pärast. Ta on tore ja nutikas poiss, kuid kõiges hirmus aeglane: söömises, riietumises, mängus jne jne. Kõike on vaja talle kümneid kordi ütelda, et üldse teeks, mida vaja ja tegevuse kestel kümneid kordi meelde tuletada, mida ta parasjagu tegeme pidi. Sest tegevuse käigus läheb tal meelest, millega ta tegeles ja asub hoopis midagi muud tegema. Tagantkiirustamine teeb asja hullemaks, siis hakkab kohe nutma ja ütleb, et tema kiiremini ei saa. Ma ei jaksa enam päevast päeva samu asju sadu kordi talle korrutada + 100x "tee nüüd ometi kiiremini". Olen ise kiire ja viimasel ajal tõesti hakanud ärrituma ja talle vihaselt peale käratama ja "venivillem" ütlema. Selle peale hakkab jälle nutma ja küsib, et kas ma ei armastagi teda enam. Loomulikult armastan ja mul on nii kurb ja paha. Nüüd tagatipuks veel lasteaia kasvatajad ka pea iga päev mainivad, et meie poiss ikka see kõige aeglasem kõiges. Ma näen seda ju isegi, et saab viimasena riidesse, sööb kõige kauem jne. Nüüd veel kasvataja võttis jutuks, et selline laps vist küll koolis hakkama ei saa, et peaksime ta vist kusagile eripedagoogilisse klassi panema. Samas on poiss oma teadmistelt ja silamringilt eakaaslastest peajagu üle, tunneb tähti, numbreid, veerib lühikesi sõnu kokku, arvutab viie piires, joonistab , laulab, sõidab 2-rattalise jalgratta ja tõukerattaga, ujub suures basseinis plaadiga... Lasteaias aga sõpru ei ole, ütleb, et teised lapsed kisavad kogu aeg ja tormavad ja kasvatajad on kurjad. Ma olen täiesti segaduses, peaksin vist kellegagi nõu pidama... Kuidas sellist last aidata, sest ta on ilmselgelt ka ise stressis juba?
Tere! Olen kaks päeva Teie kirja peale mõelnud. Ja ühiskonnale, milles elame, kus oleks justkui ette antud, kui pikk, peenike, kiire ja edukas peab olema. Ja mille varjatud alltekst ütleb, et kui sa seda kõike pole, ei ole sa "see õige". Sellises maailmas elades vajavad lapsed erilist tarkust ja tuge oma vanematelt, et kasvada ja jääda iseendaks.
Mõistan Teie muret, et oma aegluse tõttu võib lapsel koolis probleeme tekkida, samuti kärsitust ja meelepaha, kui peate pidevalt tema järele ootama. Kellel siis aega ülearu oleks, ikka ajab üks töö teist taga. Aga mõtiskleme veidi koos, mida selles olukorras annaks ära teha.
Alustame kõige tähtsamast. Olete tajunud, et laps on stressis ja vajab abi. See ongi kõige tähtsam. Te ei saa kuidagi muuta oma last kiiremaks. Kuid Te saate õppida temaga ja tema tempodega arvestama ning käituma viisil, mis ei kahjusta lapse enesehinnangut.
Ütlused "sina oled kõige aeglasem," "tee ometi kiiremini", "venivillem" jms. annavad lapsele teada, et temaga on midagi korrast ära, ta ei ole piisavalt kiire, teised on paremad, kiiremad, "õigemad". Laps tunneb enda halvasti, tõmbub endasse, häbeneb, tunneb end alaväärsena. Eks püüa midagi kiiremini ja paremini teha, kui oled pinges ja tunned end kehvasti, saati, kui kõigi pilgud (ja ka pahameel) on sinule suunatud. Mina küll ei suuda,usun, et laps ka mitte.
Püüdke jälgida, kui palju tal millekski aega kulub ja arvestada tema tempoga. Nii saate vältida olukordi, kus arvestate, et riidessepanekuks kulub kümme minutit, tegelikkuses aga kakskümmend. Kui Teil on mõnikord siiski aega vähem, andke sellekohane mina-teade ja siis võite ju lapse ise riidesse panna.
Katsuge sina-keele asemel rääkida mina-keeles, nii on lapsel kergem Teid mõista.
N. Sina-keeles: "Katsu täna hommikul kiiresti riidesse panna. Sa ju ei taha, et emme tööle hiljaks jääb."
Mina-keeles: "Ma tahan jõuda õigeks ajaks tööle ja palun, et sa paneksid end riidesse nii kiiresti kui saad." Võite näidata kella peal, mis kell peate väljuma ja mis kellaks peab riides olema.
Kui palju Teil on ühist vaba aega koos lapsega? Oma intellektuaalselt arengult on ta eakaaslastest ees, kuidas on käelise tegevusega? Võtke ühist aega lihtsalt koosolemiseks, mängimiseks, meisterdamiseks. Andke positiivseid mina-teateid kõige kohta, mis Teid rõõmustab. Nt. "Mulle meeldib see pilt." "Olen tõesti rõõmus, et oskad juba kaherattalise jalgrattaga sõita." "Naudin seda aega, mil ma saan sinuga koos olla." Kallistage sageli, tehke pai, võtke ta sülle. Füüsiline lähedus toidab sisemist kindlustunnet. Ühiselt veedetud aeg, mis ei ole täidetud õpetamise ja kasvatusega, sisendab lapsele, et tema ise on väärtuslik ( mitte ainult milleski saadavad tulemused).
Olukord, kus laps küsib: "Kas sa ei armasta mind enam?" näitab, et lapsel on tõsine mure. Sellistel puhkudel peaks last aktiivselt kuulama. Aktiivne kuulamine tähendab, et Te ei vasta lapsele lihtsalt "Muidugi armastan, " vaid kuulete ära ja peegeldate lapsele tagasi tema sõnade varju jäävad haigettegevad tunded. "Sa said haiget, kui su peale pahandasin," "Sa oled õnnetu, et ma kurjaks sain ja tunned end äratõugatuna."
Teie lapse küsimusest ilmneb väga selgelt hüljatustunne, mida väike hing kogeb, kui temaga kurjustatakse, eriti, kui see on ebaõiglane.
Ka lasteaia kohta öeldu on märk lapse murest ja nõuab aktiivset kuulamist: "Sa tunned end üksikuna. Sa tahad rahulikult tegutseda ja sulle ei meeldi kogu see lärm ja rabelemine. Paistb, et sa pelgad kasvatajaid." Peaksite julgustama last rohkem sellest rääkima. "Ma tahaksin su lasteaiapäevast rohkem teada. Mismoodi see on?" Või "Kasvatajad on kurjad ... Räägi sellest veidi." Ja siis, kui olete jutu ära kuulnud, jälle tunnete peegeldus.
Inimesed on erinevad oma temperamenditüübilt, kiiruselt, eelistustelt jm. Last ei saa sundida kiiremini tegutsema. Paraku on meie koolisüsteemis tõesti vähe ruumi eripäradele. vanemad, kes on püüdnud oma lapsi harjutada kiiremini tegutsema, nt. riietuma, on leidnud, et see võib õnnestuda, kui äratada lapses huvi selle vastu, tehes seda mänguliselt. Laps peab teadma, et inimesed on erinevad: mõned pikemad, erineva silmavärviga, mõned kiiremad, mõned aeglasemad jms. Seepärast ei saa last võrrelda teistega. Ainus, kellega võrrelda saab, on laps ise. Kui muuta nt. hommikune riietumine mänguks, kus laps ise tahab kiiremini riidesse panna ja vanem vaatab, kaua selleks aega kulub, on see ühtlasi treening, mille käigus lihvitakse oskusi. Laps saab edukogemuse ja rahulolu, kui ta saavutab paremaid tulemusi.
Kasvatajatege suheldes tundke huvi, kas nad lihtsalt püüavad Teid ette valmistada võimalikeks raskusteks koolis või on nad ise raskustes, kui Teie poeg teistest aeglasemalt tegutseb. Viimasel juhul on üheskoos arutades kindlasti võimalik leida lahendusi, mis võimaldaks rahul olla nii lapsel kui kasvatajal.
Eripedagoogilised klassid on siiski erivajadustega lastele. Teil tuleb ilmselt hoolega valida kooli ja õpetajat, sest määravaks saab tema suhtumine ja koostöö lapsega.
Tean poissi, kes esimeses klassis sai pidevalt nahutada oma aegluse tõttu ja kolmandaks veerandiks ei tahtnud laps enam kooli minna. Õpetaja jäi jäigalt oma nõudmiste juurde ja vanemad vahetasid kooli, olles enne hoolikalt uurinud õpetajate suhtumisi. Uus õpetaja oskas last suunata ja tunnustada ja poiss käis koolis heameelega. Tal tuli küll kodus lõpetada koolis poolelijäänud töid, kuid sellest ei tehtud probleemi. Kolmandas klassis polnud erinevus teistega enam nii suur.
Armastage oma last sellisena nagu ta on. Tuletage endale meelde, et te olete kaks erinevat inimest hästi erinevate tempodega ja Teie saate kohaneda temaga, vastupidine aga ajaks lapse ainult pingesse. Ning ärge unustage armastada iseennast. Kasvatajate jutu pärast piinlikkus- või süütunnet tunda pole põhjust. Meie hullumeelselt kihutavas maailmas vajab laps Teilt armastust, usaldust, julgustust ja toetust. Ja Teie enda kindlusetunne tuleb ainult kasuks. Ning nautige koosolemist lapsega!
Asjakohast lugemist leiate Th. Gordon "Tark lapsevanem" ja "Millist last tahate teie?"
ning L. Ruskovska "Kuidas teha last õnnetuks?"
