Minu 4-aastane laps muutub külaliste sisenedes nagu täiesti kasvatamatuks rüblikuks. Ta ei püsi paigal, on suur uudishimu ise, küsib, kommenteerib, segab jutule vahele, veiderdab jne. Vahel on see ju naljakas ning ma saan aru, et ta soovib samuti tähelepanu, kuid sageli valmistab tema käitumine mulle suurt piinlikkust ja ma näen, et ta läheb sageli üle piiri, segades kõiki. Ma ei oska midagi ette võtta... Olen rääkinud enne külaliste tulekut ja peale nende minekut. Korrale kutsunud jne aga miski ei näi toimivat. Lähen iga korraga järjest rohkem endast välja ja viimasel korral tutistasin teda juba täiesti avalikult külaliste ees.
Tere!
Tõepoolest sellist laste käitumist nagu Teie kirjeldate esineb päris sageli. On üldlevinud arvamus, et lapsed tahavad sel moel täiskasvanute tähelepanu saada. Tekib kohe küsimus: "Miks just siis, kui külalised külas on käituvad lapsed sageli täiskasvanutele vastuvõetamatult?" Kas on see ikka laste tähelepanu saamise vajadusest?
Külaliste ootusest ja saabumisest on igapäevane elurutiin muutunud. Ka täiskasvanud käituvad siis teisiti. Lapsed tajuvad samuti olukorra muutust ja sellega kaasneb sageli vähem või rohkem emotsionaalne pinge. Pinge suurus sõltub sellest, milline on lapse kohanemisvõime, sotsiaalsed oskused ja varasemad kogemused. Kui laps tunnetab, et ta ei suuda või ei oska situatsioonile kohaselt ootuspäraselt käituda, siis tõuseb ärevus ja pinge. Laste käitumine võib muutuda siis sihipäratuks, teisi häirivaks jmt. See oleks nagu laste viis osaleda samuti suhtlemises, kuid seda omal moel.
Nad tahavad osa võtta sellest, millest täiskasvanudki, kuid puuduvad oskused. Kui täiskasnaud astuvad vastu lapse sallimatule käitumisele, siis ongi laps juba sel viisil saanud suhtlemise osalejaks, mida ta tegelikult taotlebki.
Mida siis teha? Kuidas ennetada sellist käitumist?
Võib lapsega enne külaliste saabumist rääkida. Kasutades mina-teateid ja aktiivset kuulamist. Probleemi lahendamise meetodi abil on võimalik leida lapsele sobivaid tegelusi sellel ajal, kui külalised on. Lapsed ise pakuvad välja oma valikuid.
Kui hakata lapsega külaliste juuresolekul pahandama, teda alahindavalt süüdistama, siis tegelikult me ei lahenda probleemi, vaid süvendame seda veelgi.
Teoreetiliselt tundub kõik nii lihtne olema. Elus endas aga mitte.
Ärge heitke meelt! Julget pealehakkamist!
