Laps armastatud,oodatud,hellitatud..pole kunagi tal lasknud nutta,kohe olen sülle võtnud,vajadused rahuldanud,arvestanud alati tama magamisaegadega,toidan siiani rinnaga,sest ta vajab veel seda,lapsel on ka vanavanemad kes temast alati hoolivad ja armastavad,nii et armastust saab palju.Ühesünaga olen lapse heaks teinud kõik mis oskan,aga viimasel ajal on meie peres siiski elav õudus lahti....
...Nii päeval,kui õhtul kestab magamapanemine vahest tunde(ta lihtsalt tõuseb voodist"magab meiega" ja teeb minekut.
...Tirib maha kõik asjad mis ulatab ja tühjendab kapisisud,siis kui ta midagi ei saa mis tahab siis pistab nõudva kisa lahti
....On hakkanud näpuga näitama kui midagi tahab ja peab selle ka saama..
...Keelamine ei aita,siis teeb just nagu meelega...
...Potilkäimisest ei taha kuuldagi..
...Kui mina söödan,ei söö..tahab ise..ja sii on muidugi kõik kohad sööki täis,aga no mingis mõttes on ju see isegi armas..
...Kui toas ära tüdib nõuab ukse juures õue..
...Meeldib olla tähelepanukeskpunktis,ei võõrasta siiani suurt kedagi,suur esineja ja eputaja...
...kisub tapeeti lahti ja käib prügikasti kallal...
...öösel soovib ikka veel rinda ja mingit võõrdumis märki ei paista,pigem naudib imemist rohkem kui varem...
...MUIDU IKKA EMMELE ISSILE KALLIS JA ARMASTATUD LAPS JA TEMAGA ON ENDISELT TORE JA TA TEEB KA PALJU POSITIIVSET(ANNAB MUSI,KALLI,NAERATAB ARMSALT..JNE),AGA OLEN LIHTSALT ÜLLATUNUD,ET MIS SIIS NÜÜD LAHTI...,KAS ARENGUEAST VÕI KASVURASKUSED?EGA MA OMETI LAST EI OLE ÄRA HELLITANUD?
Aitäh, Katrile põhjaliku vastuse eest. Lisan omalt poolt ka mõned mõtted. Lapse kasvatamine pole ainult söögi joogi ja muude vajaduste rahuldamine vaid ka ettevalmistus elamiseks teiste inimeste keskel ehk sotsiaalses keskkonnas. Ka iseloomu kujundamine. Selles valguses eristatakse kolme kasvatusstiili: (1) autoritaarne - vanema võimul põhinev kasvatus . Sellel üsna halvad tagajärjed lapse iseloomule ja üldse isiksuse arengule, (2) minnalaskev stiil - vanem ei sekku lapse tegemistesse. Ka üsna negatiivsed tagajärjed. Lapsel hiljem raske arvestatada teiste inimeste vajadustega ja kohaneda koolis, kus palju piiranguid. (3) demokraatlik stiil- vanema ja lapse vajadused on mõlemad tähtsad. Probleemsed olukorrad arutatakse läbi ja leitakse mõlema jaoks parim lahendus. Küsite, et mis jutt see on, laps alles pisut üle aasta- mis arutlusest siin rääkida. Et arutlusteni jõuda tuleb luua emotsionaalselt terve suhe. Terve suhe kujuneb rahuliku ja stabiilse koduse õhustiku toel. Viimane on võimalik, kui kodus on reeglid, milledest kõik kinni peavad ja mis on kõikide huvides. Tegelikult arvavad osad kasvatusteadlased, et lapsele tuleks hakata piire seadma juba varakult, sest siis on vastupanu väiksem. Piirid on lastele vajalikud - tekitavad neis väärtuslikkuse ja turvatunde. Väga väikesele lapsele tuleb panna piire seal, kus ta muutub endale ohtlikuks ja kus ei ole võimalik keskkonda muuta ohutumaks, samuti siis, kui lapse käitumine häirib teisi inimesi. Lapsele tuleb öelda lühidalt ja selgelt nt kuuma pliidi juures: ei tohi - kuum!). Või kui laps lööb ( ei tohi - valus!). Lisaks tuleb nii väikesi lapsi kehaliselt suunata. Löömise juures võtta käest kinni ja suunata laps rahulikult ja kindlalt eemale. Sama ka kuuma pliidi juures. [ Paljud vanemad lasevad lapsel ennast kõrvetada, kuid siin on oht, et laps kõrvetab mitte näpuotsa ( mis on küll valus, kuid ohutu) vaid terve käe ja see võib olla lapse tervisele ohtlik.] Mida väiksem laps, seda selgemad ja püsivamad peavad piirid olema, et laps neid mõistaks. Väikesed lapsed ei mõista erandeid, et kapis tohib mängida, kui ema tahab sõbrannaga juttu ajada, aga muul ajal ei tohi. Piiride seadmisest on mitmeid raamatuid. Üks siin: Jan-Uwe Rogge, "Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire". Soovitan tutvuda raamatutega ja leida endale sobiv käitumisviis. Piirid ei ole lapse ahistamiseks, vaid selleks, et nii vanemal kui lapsel oleks mõnus ja turvaline elada ja et mõlemad saaksid oma vajadusi rahuldada.
..