Kohutav sellest rääkidagi.. ma armastan oma 1,5 aastast last väga ja üritan olla hea ema, ostsin hiljuti ka dr Gordoni raamatu ja ahmin teadmisi. Aga ei suuda ennast taltsutada. Olen löönud oma last, kui ta jonnib ja jonnib. Pärast ise värisen ja tunnen kohutavalt süüdi. Iga õhtu luban, et kunagi enam ei tee ja suudangi end talitseda mingi ajani... kuni silme eest kaob pilt, kõik on must ja... See pole küll vabandus, aga sain ise noorena isa käest pidevalt peksa ja sõimata lihtsalt nii, kui ei teinud midagi, sest olin lihtsalt paha. Ma üritan muuta end pidevalt, aga ... ma ei tea enam midag teha, mehelegi ei julge rääkida ja lapse käest palun iga päev andeks, aga see on vastik ja loll.
Olen kohutav ema ja ei vääri oma inglikest.
Arvan, et taolised mõtted käivad paljude lapsevanemate peast läbi. Vahel lööb kõik üle pea kokku ning tegutseme mõtlematult või ütleme midagi mõtlematut. Lapsevanem ei pea olema eksimatu ning oma eksimuste tunnistamine on tegelikult lastele heaks eeskujuks. Peaks vaid jälgima seda, et vabandamine tihedast kasutamisest tühjaks sõnakõlksuks ei muutuks. Nii võib lapsele jääda mulje, et kõike võib teha - ma ju pärast vabandan.
Ehk lohutab veidi mõte, et probleemi teadvustamise ja tunnistamisega on positiivse lahenduseni mindud juba pool teed. Nüüd on vaja vaid vanadest harjumustest ja käitumismallidest jagu saada. Mis täpsemalt aitaks. Alustuseks proovige leida endale maandav tegevus. Mõni inimene loeb kümneni, mõni käib korraks teises toas, mõni tõstab lapse teise tuppa (loomulikult peab see lapse jaoks ohutu olema ning vältima peaks lapse suunamist voodisse, eriti võrevoodisse - viimane võib põhjustada uneprobleeme, kuna voodi seostub tülidega), tean üht ema, kes tundes, kuidas silme eest äkkvihast mustaks lõi, andis hoobi padja pihta jne. Mis töötab Teie puhul, ei oska öelda. Tore, et mõistate isegi, et laps võiks sellistes olukordades puutumata jääda.
Kuna tunnete huvi Gordoni meetodite vastu, soovitaksin osaleda ka koolitusel. Eelkõige saab sealt tuge ning arutletakse põhjalikumalt kõige selle üle, mis lugedes arusaamatuks võib jääda. Samuti on mitmed kurtnud, et raamat on kirjutatud väga ameerikalikus stiilis - koolitusel on aga näited elust meie ümber ning kergem mõista ning end samastada.
Kirjutan lapsevanema ja koolitusel käinuna. Kindlasti tasub oodata vastust meie perenõustajalt - oskab ehk paremaid käitumisviise välja pakkuda.
Seniks aga jõudu! Te pole minu meelest paha ema, teil on lihtsalt mõned vastuvõetamatud käitumisharjumused, kuid see teid veel pahaks ei tee. Kes meist see ideaal on...
