5 aastase poisiga praegu tüõli majas ja ma ei oska seda lahendada. Röögib ja karjub, et tahab jäätist...
See algas sellest, et me arutasime mida poest ostame. Et kui poodi läheme, siis tema võib endale jäätise valida. See oli meie kokkulepe. Ütlesin, et ok, aga et poodi läheme siis kui olen kodused asjad ära teinud, ehk et mõne aja pärast.
Siis hakkas iga natukese aja pärast vingumine: tahan juba jäätist! Ütlesin siis, et me läheme siis poodi, kui ma valmis olen saanud oma asjadega ja et ma tean, et ta tahab jäätist. Läks natuke aega veel mööda ja uuesti vingumine samal teemal. Lõpuks ütlesin, et kui sa veel niimoodi vingud, ma ei ostagi sulle seda jäätist...Tegin vea? Sest sellepeale ta hakkas hüsteeriliselt röökima ja karjuma, et tahan ikka jäätist! Ma tunnen, et olen ummikus. Kuidas konkreetselt ma peaksin käituma, et ei tekiks selliseid olukordi?
Ma tunnen, et ma teen karuteene kui ma lõpuks ikkagi olen nõus talle selle jäätise ostma, sest ma ju algul lubasin seda teha. Samas võib jääda mulje, et ta saabki kõik alati oma jonnimise ja karjumisega? Oeh, pea on paks otsas ja kõrvad kumisevad karjumisest...Mida teha?
See olukord, kus kõrvad poja kisast kumisevad, on praeguseks ilmselt möödas, kuid mida sellest siis edaspidiseks õppida? Tähtis on pidada sõna. Sama tähtis tegutseda nii enda kui lapse vajadusi arvestades, kuid mitte lapse jonnist lähtudes.
Väikelapse ajataju on täiskasvanu omast erinev. Laps elab ja tegutseb olevikus, temal on kõik kohe, ootamine on raske ja ebamäärane tegevus. Kui lapsel on ka kogemusi, et midagi lubati, kuid ta seda mingil põhjusel ei saanud, võib ta olla eriti kärsitu ja kannatamatu, sest alateadvuses on kartus jälle ilma jääda.
Lapsele info andmisel peab olema selge ja konkreetne ning väljenduma temale arusaadavate mõistetega. Väljendid "varsti", "mõne aja pärast" jms. on lapse jaoks sisutühjad. Kui laps tunneb kella, saab öelda, mis kell kuhugi minnakse. Kui kella ei tunne, saab näidata osutite järgi: Kui suur seier on seal, ja väike seier on seal...
Samuti saab siduda millegi toimumisaja mingi nähtava tegevusega: peale lõunauinakut, peale õhtusööki, peale õhtust multifilmi, siis,kui isa koju tuleb, kui ma põranda ära pesen...
Teie kirjast jääb mulje, et Te kõigepealt leppisite kokku poodiminekus ja jäätise ostmises, siis aga tuli Teil pähe, et enne peaks kodused toimetused ära tegema. Loomulik, et laps on pettunud. Lastega kokkulepete sõlmimisel on tähtis kõik tegurid ja takistused enne läbi mõelda, et nendega arvestada. Nendega hiljem lagedaletulek toodab ainult tarbetut segadust.
Sellegipoolest on olukordi, kus laps on hädas oma tunnetega ja hakkab jonnima. Parim viis aidata lapsel oma jonniga toime tulla, on püüda lapses toimuvat mõista ja tema tundeid oma sõnadega n.ö. tagasi peegeldada. Väikelapse puhul võib selleks ka tema tasandile kükitada, silma vaadata ja ka puudutuda, öeldes (antud olukorras nt.): "Sul on raske oodata,kuni ma valmis saan. " Või: "Sa lootsid kohe jäätist saada ja oled pahane, et pead nii kaua ootama." Seejärel saab anda uuesti selge teate,millal miski toimub.
On ka olukordi, kus tuleb lapsele "ei" öelda. Siis on hea seda teha selgelt ja konkreetselt ning lisada aus ja selge äraütlemise põhjus. Ning siingi võib tekkida vajadus lapse tunnete peegeldamiseks, seda siis, kui näeme lapses tekkivat tundetulva:pettumust, kurbust, rahulolematust vms.
Võtke aega, kui laps midagi tahab, et enne vastamist eneses selgusele jõuda, kas vastata jaatavalt või eitavalt. Peale vastamist võtke aega lapse reageeringutega tegelemiseks. Ning kokkuvõttes olete säästnud palju aega,mis muidu kuluks lapse jonnimisele.
Olge kannatlik ja sõbralik! Ka enda suhtes!
