Mida siis teha, kui jõud ikka enam üldse peale ei hakka. Poiss teeb, mis tahab. Haugub vastu, sõna ei kuula. Kusjuures ma ei ole üldse tänitaja tüüp, kuna kogesin seda päris palju oma lapsepõlves, ja püüan oma suhetes seda teadlikult vältida, samuti jäiku kasvatusmeetodeid. Nüüd aga ükskõik kui rahulikult ja kui tavalise asja puhul talt abi küsin, ikka saan vastuseks: ma ei viitsi! Ah, mul savi! jne. Mõtlesin täna tõsiselt, millega ma olen siis hakkama saanud, mida valesti teinud... mul on juba tunne, et mulle ei meeldi enam see inimene, kes temast on saamas... arrogantne ja ülbe... aga ta on ju minu poeg!!!!
saan aru, et see ei ole sulle üldse kerge taluda selliseid vastuseid peaaegu täiskasvanud pojalt.
Sa ütled, et see ei ole nii olnud kogu aeg. Millalgi toimus muutus.
Kuid see siiski on kestnud juba piisava aja, et sinu kannatus hakkab katkema.
Viimane aeg on oma tunnetest pojale ka märku anda. Kui aga pojal on midagi juhtunud, mille tulemusena ta nii käitub, siis ole valmis, et sinu tunnete väljendamise peale, võid sa vastu saada tugeva negatiivsete tunnete puhangu. Sellisel juhul katsu siiski poega kuulata ja mõista, mis mure temal on, miks ta nii käitub. Abi võib olla lausest või küsimusest nagu " Minu jutt pahandab sind.." või "Sind häirib, et räägin sinuga sellel teemal.."
Kindlasti väljenda mitte ainult oma negatiivseid tundeid poja käitumise suhtes, vaid ka siiralt oma püüet seda probleemi üheskoos lahendada.
See aitab kaasa üksteise mõistmise tekkimisele ja ka pojas soovi tekitamisele seda probleemi lahendada.
Sellisel juhul katsu siiski poega kuulata ja mõista, mis mure temal on, miks ta nii käitub. Abi võib olla lausest või küsimusest nagu " Minu jutt pahandab sind.." või "Sind häirib, et räägin sinuga sellel teemal.."