Olen enda arust suur seletaja ja üsna kannatliku loomuga. Nt. võin tund aega jonnivale (kurvale, enda tahtmist saada soovivale) pojale (2,10a) seletada, mida poja hetkel tunneb ja miks emme ei tee just nii nagu poja soovib. Kirjeldanud sealjuures ka enda tundeid. Tõesti vahel läheb pojal paari tunni pärast tuju üle ja õnnestubki meil teha midagi nii nagu emme sooviks. Paari tundi pole mul aga alati aega võtta. Samuti olen seletanud hiljem või enne sarnasesse situatsiooni minekut (st mis põhjustas nutu) asjad üle. Tean, et poja tahab palju ise teha ja proovida- siit ka mõned jonnikohad. Oma pika ja segase jutuga tahtsin küsida, et kui ootamatult on tekkinud siiski olukord, kus laps juba jonnib ja ei kuula vanemat (vahel lööb, loobib asju, ütleb, et pole sinu kallis), kuidas siis sellest välja tulla, kui ei saa teha lapse moodi. Ta on oma tahtmises kõvasti kinni ja tal on sellest raske loobuda, kuigi ma näen vahel, et ta tahaks ka ise sellest loobuda. Vahel olen nii jõuetu, et ignoreerin probleemi ja jonni (seda muidugi harva).
Saan teie kirjast aru, et olete väga hooliv ema ja teete lapse heaks palju. Ometi kogete olukordi, kus laps karjub ja teeb asju, mis teile ei meeldi. Teised inimesed, ükskõik kui väikesed, ei kuulu kunagi täiesti meie mõjuulatusringi, st. et me ei saa panna neid käituma nii, nagu meile meeldiks. Ka teie lapsel on vajadused , mille rahuldamine alati pole võimalik ( nt mängida ema kalli lemmikvaasiga) ja millest tekivad lapsel tunded. Põhilisteks tunneteks takistuste kogemisel on viha ja pettumus. Kuna väikelastel puudub oskus oma tunnetega toime tulla, siis nad väljendavad neid tihti kisa ja löömisega. Meie, täiskasvanud, nimetame seda jonniks. Jonni peetakse eelkooliealiste laste juures täiesti normaalseks nähtuseks ja põhiline jonniiga arvatakse olevat 1,5 kuni 3 aastani. Kuid ka viieaastase jonn pole mingi erandlik nähtus. Jonni omapäraks on ka see, et lapsed ei jonni üksinda, vaid ikka siis, kui teised inimesed on läheduses. Seega otsivad nad selle tegevusega abi või siis nõuavad lihtsalt tähelepanu. Jonn külas olles võib viidata sellele, et laps tahab, et ema ( või ka teised täiskasvanud) teda rohkem märkaks. Ta tunneb ennast tõrjutu ja kõrvalejäetuna. Jonni ennetamiseks oleks mõttekas läbi mõelda kohad ja sündmused, kus jonn ootamatult vallandub. Mis edasi? Kui te ei suuda leppida, et laps jonnib, siis tuleks võimalusel neid kohti või sündmusi vältida. Teiseks, võtate jonni, kui lapse arengu üht loomulikku osa ja talute seda rahulikult. Koos lapse kasvamisega peaks jonn vähenema ja arvestades teie lapsega suhtlemise oskusi, saavutate peagi rahulikuma õhkkonna. Seniks aga "rahu , ainult, rahu", nagu Karlsson ütles. Jonni teemal on ka raamatuid ilmunud. Üks neist E.Hayes "Jonn". Soovitan soojalt!