Olen 6-a. ja 4-k. tytre ema. Probleemiks on saanud 6-aastase jonnihood, mis esinevad peaaegu iga päev. Yks pöhiline jonni vallandaja on riietuse valik. Sageli ema soovitatud riided ei sobi tema meelest näiteks värvi poolest. Olen andnud tal endal ka valida, mis riideid tahab panna, aga siis tundub, etta ise ei suuda veel otsustada. Lisaks on teatud lemmikriided, mida tahaks iga päev, aga paraku peab neid ka pesema. Vahel tirin talt musti pykse lausa vägisi jalast ära.Raskeks teeb asja veel see, et hommikuti enne lasteaeda minekut on ikka kiire ja vanematelgi ärritus kerge tulema. Olen tutvunud Gordoni raamatutega ja sisemiselt pean tema öpetusi öigeks, praktikas kahjuks olen veel algaja ja närv läheb vahel mustaks ja töstan häält. Siiski pyyan iga päev harjutada, aga hommikuti just ajanappus see, mis asja segab. Öhtune riiete valmispanek ka eriti ei aita, sest ta leiab ikka mingi asja mis ei sobi ja mille peale nutma hakata. Kahju juba lapsest, sest tal töesti raske oma tunnetega hakkama saada. Isa pooldab meil klassikalist ,,piitsa ja prääniku "meetodit, näit: kui sa nyyd jonni ei löpeta, öhtul multikaid ei näe! See on andnud kyll efekti selleks korraks, aga minu meelest probleemi ei lahenda ja pikemas perspektiivis karistusi tuleb aina uusi ja uusi välja möelda, et need toimiks. Kas on yldse öige jonnimist keelata, on need ju lapse tunded? Oleme lasknud tal kyll vabalt nutta, kui selleks aega on ja nuttu vöib siis vahel jätkuda terveks tunniks! Olen aru saanud, et tal on väga raske ise sellest emotsioonist jagu saada ja eriti ei aita ka minu korrutamine:,,Näen, et sul on töesti väga kurb/paha olla" Jonnihood on natuke sagenenud noorema oe synniga, kuid olid ka enne. Olen teadlikult iga päev pyhendanud vanemale lapsele aega ainult koos temaga, et ta ei tunneks end körvalejäetuna. Titat hoiab väga ja hoolitseb tema eest. Kas see on ainult piiride proovimine vöi on selle taga ka midagi muud, ei ole ma täpselt aru saanud. Kas peaks tegema karmilt nii, et ainult vanemad valivad riided ja jutul löpp? Samas riietus ei ole ainuke pöhjus, mis nutu vallandab. Pettumusi ja suure nutu vallandavad ka muud ja minu arust tyhised asjad väga sageli. Kuidas kyll last aidata. Tydruk on väga tugeva tahtega, pigem kinnine kui avatud, uutes situatsioonides arglik ja kohanemine vötab aega. On käinud 4 aastat samas lasteaias ja seal on tal 2-3 head söpra, lisaks veel paar söpra väljaspool lasteaeda.
Tõesti võib siin olla tegu lapse vanusest ( 5-6-aastased) tulenevate raskustega. Raske on veel selles vanuses lastel toime tulla oma soovide ja tekkivate tunnetega. Tahaks kõike juba ise otsustada, teha ja valida, aga samas ollakse veel liiga väike, et seda kõike osata. Vanemad tahavad aidata, kuid see tekitab lapses trotsi ja jonni.
Oleks tore, kui suudate siiski pakkuda lapsele ka neid võimalusi, kus ta saakski ise otsustada ja valida. Kuid mõistan, et alati ei ole see võimalik ja vanem peab otsustama, mida laps võiks selga panna või millal oleks õige aeg üht või teist tegevust teha.
Mul on heameel lugeda, et olete kursis Gordoni õpetusega ja proovite seda oma lapsega suhtlemisel kasutada. Võin öelda, et ega see koheselt ei pruugi tõesti õnnestuda ja tunded võivad niiöelda peakohal kokku lüüa ja ei suudeta rahulikuks jääda. Kuid mida rohkem proovida ja tahta, seda rohkem hakkab see ka õnnestuma. Peegeldades lapsele tema tundeid märkate varsti, et laps rahuneb peale seda ("Näen, et oled tõesti kurb..")
Sellise tunnete peegeldamisega aitate lapsel oma tundeid paremini mõistma õppida ja seega ka nende tunnetega mõne aja pärast hakkama saama.
Kui lapse käitumine on teile põhjustanud mingit kahju - kas ajaliselt jääte näiteks hommikul tööle hiljaks, kuna laps ei suuda omale lasteaia riideid valida, siis võiks öelda ennastkehtestava sõnumi- "Olen väga mures, kui peame lasteaia riideid hommikuti otsima. See võtab hommikul palju aega ja ma jään niimoodi tööle hiljaks."
Vahest on vajalik selliseid sõnumeid öelda juba ennetavalt eelmise päeva õhtul, et püüda sellega hommikust tekkida võivat olukorda ennetada.
Järjekindlalt ja rahulikult oma soovidest teada andmine lapsele toob kindlasti kaasa ka muutuse lapse käitumises.
