Alustuseks pean mainima, et oli väga ehmatav lugeda sellisest olukorrast. Teisest küljest - te olete kindlasti fantastiline isa ja loodan, et leiate mooduse, kuidas olukord lahendada.
Minu mõtted:
- kui lapsega kohtute ja saate tuvastada, et teda on löödud, käige ära traumapunktis - saate paberi selle kohta, et lapsel on vägivalla tundemärke.
- kui te olete lapse isa, siis on teil ka õigus käia lapsega arsti juures - ehk õnnestub teil korraldada kohtumine psühholoogiga, veidi mitteametlikumas keskkonnas, näiteks kui issi sõbraga....kas laps usaldaks? räägiks ta issi heale sõbrale oma muredest?
- kui laps kardab ema, siis saategi ehk rääkida, et teil on oma saldused ja oma salakäigud ning emmele nendest ei räägita - arvatavasti ta nõustub
- ma soovitaks pöörduda personaalselt mõne laste väärkohtlemisega tegeleva politseiniku poole. Kindlasti oskab ta nõu anda, kuidas sellises olukorras edasi käituda.
arvan, et mitte ükski tegevus ei ole teie jaoks liiga palju, et last enne järgmist õrna eluetappi (murdeiga) sellisest kohtlemisest päästa. Alustuseks on teil aga vaja tõendeid ja siin aitavad tõesti traumapunkt ja psühholoog.
Jõudu teile ja andke kindlasti teada, kuidas asjaajamine kulgeb - on ehk abiks paljudele teistele, kes on kokku puutunud laste väärkohtlemisega tuttavate-sugulaste-naabrite juures, kuid pole osanud midagi ette võtta.
Tere tubli isa!
Mure on tõsine ja vajab kiiret reageerimist. Nõustun tädi Annaga, et kohe tuleks võtta ühendust lähima lastekaitsespetsalistiga (igal pirkonnal on oma spetsialistid, kontaktid leiab hõlpsalt internetist). Nemad oskavad Teile anda nõu ka juriidilise poole pealt ja saavad olukorda sekkuda. Pöördumiseks ei ole Teil vaja oodata, et ema lapse suhtes vägivalda kasutab, nõu peavad nad andma ikkagi.
Kohe, kui te lapsega kohtudes näete tema kehal märke väärkohtlemisest (kriimustused, sinised või punased plekid jm), pöörduge lähimasse traumapunkt. Siis on lastekaitsele ka paber olemas, mis kinnitaks väärkohtlemist. Juhin tähelepanu sellele, et täiskasvanud löövad lapsi enamasti näopiirkonnast allapoole, seega leiab märke kehalt riiete alt.
Kasulik oleks võtta ühendust lapse klassijuhatajaga ja/või koolipsühholoogiga või kooli medtöötajaga. Kooli pöördumise põhjuseks võib olla juba ka see, et lapse käitumine on muutunud. Otsige ise koostööd kooliga. Nii saate vältida või vähendada peagi tekkida võivaid tõsisemaid kooliprobleeme. Teie olete lapse isa ja Teilt pole hooldusõigusi ära võetud, seega saate lapse eest kosta ja abi küsida. Seda ei saa keegi keelata.
Kuidas rääkida lapsega? Kuulake teda aktiivselt (Sul on mure, sul on hirm, et ema saab kurjaks, kui sa neist asjadest räägid). Lapsed tegelikult tahavad neid asju ära rääkida usaldusväärsele täiskasvanule. Kindlasti ei peaks keegi täiskasvanutest lapse kuuldes tema ema kohta halvasti ütlema. Need jutud jäägu täiskasvanute vahele.
Kui olete juba lapsel kurvameelsust ja muid häiresignaale märganud, siis ei teeks paha otsida kontakti koolipsühholoogiga, kes saab lapsega koolis tegeleda ja hinnata olukorda. Kui koolis psühholoogi ei ole, siis võiks netist otsida kontakte teiste lastepsühholoogidega.
Lahutuse hagi sisseandmise kohta oskavad ehk kõige paremat nõu anda kohalikud sotsiaaltöötajad ja lastekaitsetöötajad. Seaduse järgi on lapsele füüsiliste ja vaimsete vigastuste tekitamine karistatav. Eesti Vabariigi lastekaitse seaduses on need punktid täpselt kirjas.
Loodan, et saate nõu ja abi. Te ei pea koos tütrega üksi sellises keerulises olukorras olema
Jõudu soovides,
Kadri Järv
Gordoni Perekooli koolitaja
