Tunnen, et ei saa enam iseseisvalt probleemi lahendada. Nimelt on minu 9 aastasel tütrel komme varastada teistelt koolikaaslastelt või kodunt erinevaid esemeid sh. ka raha. Oleme üritanud probleemile lahendust leida, mõneks ajaks on olukord nagu kontrolli alla saadud, kuid siis on jälle ilmsiks tulnud näppamised ja valetamine. Näpatakse põhiliselt pastakaid, ehteid jm. pudi padi, mida tal tegelikult vaja pole.
Kas võib olla tegu kleptomaaniaga, millest selline psüühikahäire tekib ning kuidas seda ravida.?
Olete püüdnud murettekitavast kombest vabaneda, kuid mõju on olnud vaid ajutine. Kahjuks Te ei maini, mida olete juba proovinud. Oluline on jõuda selgusele, mis paneb last teiste asju võtma. Kas see juhtub hetkeajendil või hoopis ettekavandatult ja sobiva võimaluse otsimise teel. Mis juhtub siis, kui tegu ilmsiks tuleb, kuidas olete reageerinud? Hea oleks proovida temaga sõbralikus toonis arutleda-rääkida ja vältida karistamist. Viimasel juhul on ta lihtsalt hoolikam varjama ja kasu ei pruugi üldse olla. Küll aga on oluline, et ta mõistaks oma teo tõsidust. Kui tõesti on tegemist kleptomaaniaga, siis tekib vastupandamatu soov impulsi ajendil ja seda on raske tahtele allutada ning sel juhul on tegemist psüühilise häirega ja abi võiks olla lastepsühhiaatrist.
Mõtlmiseks veel - kuidas laps ennast tunneb koolis ja kodus. Kas on midagi, mis talle liialt pinget ja ärevust tekitav. Millised on suhted ümbritsevatega, on tal sõpru või tunneb end üksikuna jne. Sobival koosolemise hetkel püüdke lapsega nendel teemadel rääkida, alustades lihtsamatest ja rõõmsamatest (mis talle koolis, sõprade juures meeldib, mis hästi välja tuleb, millest unistab jne.). Jõudes probleemse teemani - kuidas ise seletab oma käitumist, soovi teiste asju võtta, millisena näeb oma mõju teistele ja endale. Täiesti kohane on kui väljendate, oma muret ja tundeid lapse pärast. Süüdistamine ja vargaks tembeldamine vaevalt et tekitab lapses soovi oma käitumist muuta.
Usun, et 9.aastasele neiule on oluline, mida tema vanemad väärtustavad ja heaks kiidavad, mida mitte ning leiate teineteise mõistmist ja usaldust.
