varastamine ja valetamine on teineteisele väga lähedal asuvad asjad.mul on kodus 6 aastane tütar,kellel olen hakanud tähele panema halba valetamise kommet.selline asi teeb päris kurvaks kohe.ei juhtu selliseid asju tihti,kuid juba mul kõik häirekellad töötavad.miks ta nii teeb,kui teab et pole põhjust valetada.mida võtta ette.kas on kellelgi valetamise vastu reaalset rohtu.paluksin vastukaja.
e
Arusaadav, et olete mures, eriti, kui arvate, et valetamisest varastamiseni on vaid üks samm. Hea, et oskate valetamist võimaliku ohumärgina märgata. Samas pole ilmselt põhjust paanikaks. Oluline on mitte karistama hakata, vaid püüda vaadata olukordi n.ö. kõrvalseisja pilguga: millest valetamine Teie lapse puhul räägib? Kas tegu on n.ö. lapse fantaasiaga või soovidega? Laps, kes tunneb end üksikuna, mõtleb näiteks välja mängukaaslasi; laps, kes tahab kuuluda teiste hulka, kuid tunneb end ebakindlana, võib rääkida n.ö. soovitud unistustest justkui tegelikkuses toimunust (kuidas nt. teised temaga mängisid). Sel juhul vajab laps vanema abi sõprade leidmisel ja oma soovide väljendamisel. Lapse murede mõistmisel on kasu aktiivsest kuulamisest.
Th. Gordon toob välja autoritaarse kasvatusviisi mõjud lapsele. Valetamine on üks neist. Lapsed, kes saavad karmilt karistada või palju riielda, valetavad hirmust pahandada oma vanemat või soovist säästa oma enesehinnangut. Vajadus valetamiseks kaob, kui vanemad korrigeerivad oma suhtumisi (nagu viimane vastaja kirjutab) ja õpivad last aktiivselt kuulama ning tema tundeid ja vajadusi aktsepteerima ning oma rahulolematust mina-sõnumite abil edastama.
Nähes valetamist kaitsereaktsioonina, mitte kuriteona, luuakse eeldused lapsest arusaamiseks ja omapoolseteks muutusteks. Lapse käitumisega seotud probleemide võtmed on alati vanamate käes.
Kui ise ei leia muutuse lähtekohta, võib julgesti pereterapeudi abi kasutada. Kõrvalt paistavad käitumismustrid ja nendevahelised seosed paremini silma. Ja kindlasti ei tähenda praegune olukord, et Teil oleka halb laps või Teie halb lapsevanem. Enamus lapsi on mingil ajal valetanud ning just sellest, kuidas vanem oskab selliseid olukordi käsitleda, oleneb lapse edasine käitumine. Oskuslikult lahendatud probleemid aitavad kaasa üksteisemõistmisele ning kõigi pereliikmete sisemisele arengule.
Ja tõsi on seegi, et tasub vaadata, kas keegi täiskasvanutest kasutab mõnikord hädavalesid. Kui jah, siis tuleb muuta ka seda käitumist, et laps saaks ausa ja julge käitumise mudeli.
