laps tahab puutuda kuuma pliiti - laks vastu näppe
laps tahtlikult loobib mänguasju ja naerab, kui teistele pihta viskab - laks pepule...siis lõpetab
laps arvab, et ta ei pea riidesse panema, et lasteaeda minna - no kellel on aega seletada, töö ootab. Riidesse saab lihtsalt jõumeetoditel.
kas ma olen kohutav ema? Rääkimisest pole ju kasu, ta küll 3a, aga vot ei saa alati aru, miks midagi tegema peab. Ma ei saa ju lubada tal ennast põletada. Ma ei saa ju lubada, et keegi silma siniseks saab, sest tema loobib mänguasju.
Vanemad küsivad alatasa: mil moel panna piire lapsele? Kas pean aina keelama-käskima-karistama, või vastupidi las laps teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta. Tihti kaldutaksegi kasvatuses eelistama kas seda või teist, adumata, et olemas on veel kolmas tee, mis väärtustab isiksusena nii last kui ka täiskasvanut: võimalust kokku leppida.
Thomas Gordon kirjutab oma Targas lapsevanemas lapse ja vanema erinevast psühholoogilisest suurusest. Mida väiksem on laps, seda suuremad on issi ja emme. Seesugune psühholoogiline suurus annabki vanemale võimu lapse üle. See, et lapsed meile alt üles vaatavad, võib tõesti tekitada tunde, et mina tean ja ütlen, mis on lapsele kõige parem, et mina olen see, kel on alati õigus kehtestada piire: siit siiamaani ja rohkem mitte üks samm. Vanemate käes on ka võimsad hoovad tasude ja karistuste näol, mis drastilisematel juhtudel avalduvad laste treenimises sarnaselt tsirkuseloomaga: hüppad läbi rõnga (oled hea laps) saad lihatüki (kommi, naeratava emme). Ei hüppa (oled paha laps) saad piitsa (riielda, tutistada, kurja pilgu osaliseks, vitsa). Selline treening muudab nii looma kui ka lapse küll kuulekaks, kuid kuulekusega kaasneb ka argus, initsiatiivitus, kartlikkus ja närvilisus.
Kartlikust, närvilisest ja algatusvõimeta lapsest kasvab kartlik, närviline ja algatusvõimeta täiskasvanu. Ma ei usu, et ükski vanem seda sooviks aga võib minna nii, kui me lapsevanemana oma võimukusest endale aru ei anna. Lisaks vähendab liialt range, vaid käskudel-keeldudel, tasul-karistusel põhinev vanemlik võim ka lapse ja vanema vahelist usaldussuhet vanemale hirmuga alluv laps võib tunda tema vastu alateadlikku salaviha ja soovi kätte maksta. Ta tunneb end läbikukkunu ja tõrjutuna, ja tihti on tema tegelikud vajadused rahuldamata sest vanem teab ju palju varemini, mis lapsel vaja on.
Võimu kasutamise puhul on alati aktuaalsed küsimused: kas mul jagub vahendeid võimul püsimiseks ja kas need, kelle üle oman võimu, on ikka piisavalt sõltuvad. Vanemliku ülemvõimu kurbloolus on selles, et ühel ilusal päeval saab see otsa: lapse ja vanema psühholoogiline suurus aja jooksul võrdsustub, lapse vaimne ja füüsiline iseseisvumine lisab aina enam sõltumatust. Mida rohkem on vanemad oma väiketele lastele piire pannud käskude ja keeldudega, seda valusamaks kujuneb tavaliselt laste väljamurdmine kodust nende murdeeas. Vanemad avastavad ehmatusega, et neil pole enam piisavalt võimu, ja lapsed asuvad rõõmuga vanemate pandud piire puruks tallama.
Arusaam, et võim, vägivaldne piiridepanek on suurepärane viis lapse (või ükskõik kelle) mõjutamiseks, ei vasta tõele. Võim ei suuna kedagi oma mõtteviisi muutma, see sunnib korrigeerima ainult käitumist. Alati kui sundija või takistaja on keegi, kellel on suurem võim, valitseb oht, et tema nõudmine ei mõju veenvalt. Põhjus on selles, et ükski käsk ei muuda meie vajadusi. Tundub paradoksaalne, kuid võimu kasutades kaotab vanem oma mõjujõu. Võimu kasutamine tekitab alati vastasjõu. Nii ongi piiride panekus põhiküsimus mitte võim, vaid vastastikkused kokkulepped, mis sünnivad kummagi osapoole vajaduste leidmise ja nende rahuldamise kaudu.
