Üritasin selgitada lapsele eile, et lillepeenarde peal ei tohi trampida ja rattaga sõita. No kasutasin enda arvates 3osalist sõnumit. Mitte midagi. Poole tunni pärast ikka sõitis rattaga risti üle. Siis tormasin välja, haarasin varrukast tal kinni ja noomisin ta korralikult läbi. Tegin selgeks, et kui veel sõidab, siis ma enam talle ratast ei anna ja üldse õue ei lähe. Mõjus. Vähemalt polnud teda eile õhtul lillepeenra läheduses nähagi.
Sama teema on olnud arutluse all paljudes teisteski foorumites - kas karistada või mitte.
Eks see on iga lapsevanema enda valik, millist suhtlemisviisi ta mingis probleemses situatsioonis kasutab. Mina arvan, et karistamine toob kaasa küll lapse käitumise muutuse, kuid millise hinnaga. Laps kardab, tal on hirm, ta pelgab ... Kui nende tunnete tekitamine oma lapsele ei ole meie eesmärgiks, siis võiks valida mõne teise viisi enda kehtestamiseks meile mittemeeldiva käitumise puhul.
3-osaline kehtestav sõnum võiks kõlada näiteks nii: Kui ma näen, et sa astud lillepeenrasse, siis ma olen mures ja pahane. Nii võivad lilled katki minna ja meie peenar jääb lilledest tühjaks.
Püüa lapsele väljendada täpselt seda tunnet, mida tema käitumine sulle põhjustab ja räägi lapsele sellest kahjust, mida see tegevus sinule kaasa toob.
Kehtestamine on efektiivsem siin, kui täpselt väljendada nii oma sõnadega kui ka kehakeelega seda, mida lapse käitumine sulle tekitab.
