Tere, pöördun murega, mis puudutab 1,9 a poisslapse käitumist. Nimelt on viimastel kuudel hakanud muret tekitama lapse ja isa omavaheline suhtlemine. Täpsemalt see, et vahel laps vihastab-karjub isa peale, lööb teda ega lepi isaga. Mees ütleb, et kui nad kahekesi kodus on, siis sellist käitumist ei ole ning poiss on rahulik. Samuti ei käitu laps minuga kunagi selliselt, ei kahekesi olles ega ka teiste inimeste juuresolekul. Tõsi, vahel ta küll jonnib, kuid rahuliku rääkimise-seletamise-põhjemdamise peale läheb see üle ning mind ta löönud ega minu pihta karjunud ei ole. Hoius ega lasteaias laps ei käi ning et mees käib päevasel ajal tööl, siis suurema osa ajast oleme me lapsega kahekesi.
Isa vastu suunatud vihahood (karjumine, vastuhakk, löömine) on küll üpris sagedased, kuid samas mängivad nad ka sõbralikult omavahel, ka siis, kui ma lähedal olen. Vahel aga on jälle nii, et kui ma näiteks nendega ühes toas olen ning mul on vaja teise tuppa minna, siis laps katkestab kohe mängu ning jookseb karjudes mulle järele. Olen talle ka enne äraminemist öelnud, et kuhu ja mida tegema lähen ning aega andnud, et talle mu ärakäimine ootamatu ei oleks (nt lähen panen pesu kuivama ning tulen kohe tagasi), kuid enamasti see ei aita. Ikka lööb laps isa eemale, teeb kurja nägu ning tahab minuga tulla, kuigi hetk tagasi oli isa sõber. Oleme talle selgitanud, et nii ei tohi teha ja et issi on kurb, kui ta issi vastu nii kuri on, kuid tolku sellest pole. Samuti on isa talle öelnud, et kui ta nii kuri on, siis issi ei taha temaga mängida. Ja nii ongi, et mees ei taha teinekord selliselt käituva lapsega tegeleda ning nii ei jää mul muud üle, kui lapsega tegelemine enda peale võtta.
Olen proovinud löömise ajal lapse käest kinni võtta ning öelnud, et teeme hoopis issile pai - vahel toimib, vahel ei toimi. Olen proovinud ka seda, et ei sekku ning lasen neil ise omad suhted "ära klaarida", kuid ka see pole alati tulemust andnud. Olen proovinud ka mehele selgitada, et ta peab rahulikuks jääma ning hästi palju rääkima-selgitama, kuid mehel ei ole nii palju kannatust ning lõpuks on mees närvis, laps karjub ning ka mina lähen närvi.
Me ei ole suutnud sellist käitumist millegagi seostada ning seepärast tunneme muret, et kas tegemist on nö ealise iseärasusega, kus laps ei suuda oma emotsioonidega toime tulla ja end väljendada (sõnu ta veel ei ütle) või on asi milleski muus, mida saaksime muuta, et sellist käitumist vältida? Samuti tekib küsimus, et kui asi on selles, et ei oska oma tundeid väljendada-kontrollida, siis miks ta just isa peale karjub ja vastu hakkab?
Koos oma kaasaga olete mures pisipoja käitumise pärast, laps väljendab isa vastu tugevaid, ka negatiivseid tundeid. Teisalt klammerdub teie külge, st tunneb hirmu, kui ema lahkub lapse juurest.
1,9 aastane väikelaps on arengustaadiumis, kus hakkab formeeruma tema ise-tunne, "mina". Üha enam mõistab ta, et on eraldiseisev olevus ning see, et tal süveneb teadlikkus oma emotsionaalsest ja kehalisest eraldiolekust emast,- suurendab tema haavatavust.
Sellel ajal intensiivistub lapse lahutamiskartus (emast) ja seetõttu ta klammerdubki teie külge ja väljendab muret ja kurbust/pahameelt, kui kasvõi korraks toast lahkute. Seega vajab laps rahulikku ja selget ema, kes ei lagune ära lapse emotsionaalsetest pursetest. Vajadusel ema lohutab, kuulab last ja samas seab ka selgeid piire käitumise osas.
Laps hakkab mõistama lubatut ja keelatut ning see tekitab temas pingeid, mis väljendubki läbi konfliktide oma vanematega. Kuna teie poeg kardab jääda ilma endale kõige olulisema inimese heakskiidust (teie omast!), on ta pööranud oma frustratsiooni isa peale.
Kõik eelpool kirjeldatu on omane kõigile lastele antud väikelapse arengufaasis ning soovitan teil seda võtta kui midagi loomulikku ning poja kasvamise ja arengu juurde kuuluvat. See läheb mööda.
Nüüd isa ja poja juurde. Kindlasti ei ole lapse jaoks abistav, kui isa süüdistab oma pisikest poega, kes tõesti ei oskagi veel oma tundeid hallata (kõlas, nagu ka te ise ei tule oma tunnete haldamisega toime, saati siis 1,9 aastane põnn!), ei oska oma tunnetele veel nimetusigi anda, ta veel ei ole selleks suuteline! Nagu lugesin, puudub tal veel ka sõnavara... kõlab ebaõiglaselt, kui täiskasvanu süüdistab last endale emotsiooni tekitamises (oma tunnete eest vastutame me ise). Samuti ei ole kohane last hirmutada, - et kui sa oled selline, siis ma ei mängi sinuga-.
Mida teha - tunnetest arusaamise suurendamiseks andke lapsele emotsionaalne sõnavara, selleks tuleb teil aastate vältel olla ise mudeliks, räääkige oma tunnetest, vaadake lasteraamatuid, multikaid, kus saate koos arutada, mida üks või teine tegelane tunneb, jne. Oma tundeid õpib laps haldama ikka vanemaid jälgides, mida teete ise, et rahuneda?
Kui laps lööb, tasub talle selgelt ja lühidalt öelda: "Ei löö! Valus on". Vajadusel ka käest kinni võtta, et ta tegevus katkestada. Mida väiksem laps, seda lühem ja konkreetsem olgu jutt.
Eks vanemaks kasvamine võtab ka igal täiskasvanul oma aja, soovitaksin teil soetada Isabelle Filliozat raamat " Minu mõistus on otsas. Kuidas tulla toime 1-5 aastase lapse nutu ja jonnihoogudega". Saaksite seda koos kaasaga lugeda ja arutada ning kuna raamat selgitab lihtsalt lapse arenguvajadusi ja kirjeldab ka ebakohase käitumise tagamaid,- suurendab see lapse mõistmist ning annab teile lapsevanematena häid tööriistu keerukate olukordade lahendamiseks.
