Põhiline probleem on, et me saame mehega asjadest erinevalt aru. Minu meelest pole vaja olla nii karm ja kuri, mehe meelest olen mina liiga leebe ja sellega meile juba palju jama põhjustanud.
Tüüpiline näide: Ütlen lapsele, et ta hakkaks oma asju kokku panema. Laps vigurdab edasi. Hetke pärast ütleb mees, et laps hakkaks koristama. Laps vigurdab edasi. Mees ärritub, tutistab ja õiendab. Laps hakkab nutma. Mina ajan meest eemale, et ta õiendamise järgi jätaks. Mees läheb välja. Kõigil on tuju halb ja laps ei saa aru, miks issi nii kuri on.
Mina ei oska ka paremini toimida. Mida teha, et rahu oleks majas ja samas ma ei lõikaks kogu aeg isa ja tütre vahele? Nad on sünnist saadik tegelikult väga palju koos olnud ja mitte ainult lõbustustega tegelenud, saavad omapäi väga hästi hakkama. Niikui kolmekesi oleme ja mingi jama tekib, siis minu hinnangul tühine teema võib hetkega taevani eskaleeruda. Sageli pole minu arust küsimus selles, et mingi reegel kehtiks, vaid kelle sõna jääb peale. Ja mees tunneb end tõrjutuna.
Ja samas unistan tagasi aega, kui isa pani lapse õhtul magama, see käis kiiresti ja vaidlusteta. Nüüd teen seda valdavalt mina, sest muidu on kisa. Alguse sai pikem jauramine vist sellest, et laps kurtis, et ta kardab. Mina lubasin siis talle tule põlema jätta, mehe meelest polnud põhjust midagi muuta. Lõpuks jõudsime kompromissile, aga ega see avalik vägikaikavedu ilmselt head ei teinud. Kuidas teha arusaadavalt lapsele selgeks, kus on läbirääkimiste koht ja millal tuleb sõna kuulata? Eriti kui see vanemate vahel samuti (kohe) selge pole?
Soovite koos mehega rahulikult last kasvatada, kuid tunnete, kuidas erimeelsused kasvatusmeetodite osas toovad pereellu pingeid ja probleeme. Kannatab teie paarisuhe ja laps tunneb sageli segaduse tunnet. Sooviksite nõu, kuidas nende erimeelsustega toime tulla lapsega suhet kahjustamata ning kuidas lapsele selgemaid signaale saata.
Vanemate vahel võiks tõesti valitseda üksmeel üldiste kasvatuslike põhimõtete osas. Hea oleks, kui on lapse jaoks toetav ja armastav keskkond, selged piirid ja reeglid, kuid seda kõike lapse eneseväärtust kahjustamata. Samas on ka täiesti loomulik, et vanemad pole alati kõiges ühel nõul ja seda ei peagi olema. Lapsed mõistavad üsna kiirelt, et ema ja isa on erinevad inimesed ning sellest tulenevalt saab ka teatud olukordades nendega erinevalt käituda. Seega ei olegi vajalik alati kõike üht moodi teha ja igas pisiasjas nõustuda.
Küll aga on oluline, et vanemad aktsepteeriksid teineteise käitumist vanema rollis ja toetuksid üldiselt samadele põhimõtetele. Omavahel peaks olema selge, millised on üldised kodus kehtivad piirid ja reeglid. Selge võiks olla, kuidas lahendada konflikte, mida arutada lapse ees ja koos temaga ning mida eraldi. Hea oleks suuremad erimeelsused lahendada omavahel. Vanemate tülitsemist nähes ärritub laps veelgi ning võib tunda segaduse ja enesesüüdistuse tunnet.
Selleks, et saata lapsele selgelt signaali, kas tegu on reegliga või läbirääkimise kohaga, peaks enne vanematel endal olema selge, millise olukorraga on tegu. Suhtlemisoskuste kohta saate lähemalt lugeda siit: http://sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/.
Vanemate omavahelise suhtluse parandamiseks võiksite mõelda nõustaja vastuvõtule minemise peale. Näiteks Perekeskus Sina ja Mina nõustajate vastuvõtuajad leiate siit: http://sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/
