Tere!
Olen mures oma 3-aastase tütre käitumise pärast. Arengult on eakohane, käib lasteaias, suuri muutusi elukorralduses ei ole olnud. Laps on sünnist saati olnud väga närviline ja labiilne, väga palju nutnud. Ja probleem ongi ülima emotsionaalsusega - pea iga talle mitte meeldiv asi kutsub esile kriiskava "ei", nutu, jalgade trampimise ja halvemal juhul kõrvulukustava hüsteeriahoo. Näiteks ei sobi mingi pluus, sellest antakse teada hüsteeriliselt, oleme küll palunud, et ütle rahulikult, valime uue, selle peale hakkavad pisarad voolama, võetakse mitte sobinud pluus kätte ja vistakse kuhugi (näidates nii ilmselt põlgust riideeseme vastu). Ja ta karjub ja karjub ja karjub. Kui mõni legoklots ei lähe kohe omale kohale, on kisa kohe taevani. Jällegi, ütleme, et palu rahulikult abi, me aitame. Mõnikord ta siis palub rahulikult, et näe, klots ei lähe, palun aita. Neid olukordi, mis kutsuvad esile karjumise, on igapäevaselt väga palju (sööma hakkamine, õue minek, kellelegi külla minek, millegi tegemine, mingi mängu mängimine jne, põhimõtteliselt kõik igapäevaelu olukorrad. Kusjuures, ta ongi rahulikum siis, kui situatsioon on uudne), ja see on erakordselt väsitav. Olen käinud psühholoogi juures, kus kinnitati, et laps on normaalne (st midagi tal diagnoositud ei ole), ja natuke oli sellest ka abi, kuid hetkel pole võimalik psühholoogi juures käia. Olen oma tütre labiilsuse pärast meeleheitel, tunne on kui elaks miiniväljal. Ma ei tahagi temaga enam eriti kuhugi minna - ja minekuprotsess on ka pideva vingumise, nutu ja kisa tõttu väga keeruline -, sest kardan ta reaktsioone (ja nüüd juba ka iseenda omi, sest olen laskunud ähvarduste-lõksu (kui sa seda ei tee, siis juhtub see), ja tunnistan, et täna peale minu mitmekordset löömist andsin talle esimest korda laksu tagumikule.
Me räägime, et ei tohi kisada ja karjuda, et tuleb rääkida rahulikult, mis viga on (jajah, mitte alati ei ole see võimalik, tean, aga enamasti saab ju rahulikult öelda, mis ei sobi (nt tahan seda kollast kühvlit on võimalik öelda ju ka ilma röökimata) - näen seda teiste samaealiste laste pealt). Siis ta ütleb, et jah, ja mõnikord ta siis ütlebki, et ta enam ei kisa ja palubki rahulikult abi, või avaldab soovi midagi saada vms. Aga see lubadus asju rahulikult väljendada muidugi ei pea, ja tean ka seda, et ma ei saagi 3-aastaselt seda oodata. Ma saan aru, et jonn on lapse arengus normaalne nähtus, aga nutul ja jonnil on vahe. Ja jonni ma väga ei kardagi - meie mureks on emotsionaalne ebastabiilsus ja see, et me ei oska teda aidata.
Umbes aasta tagasi soovitati mulle nn peegeldamist, et laps hakkaks oma tunnetest aegamööda aru saama. Kahjuks lõppes minu jaks sellega katsetada u 1,5 kuu möödudes. Kui ma ütlesin kisahoo ajal, et " jaa, ma näen, see kurvastab sind", hakkas laps veel hullemalt röökima ja tuli laps mulle kätega kallale. Ütlemine, et lüüa ei tohi, ei ole siiani tulemusi andnud (ja ta lööb ainult mind, ema, isa mitte kunagi). Aeg-ajalt proovin ka nüüd peegeldamist - kui ta lööb mind, ütlen, et mul on valus, aga seepeale öeldakse, et "ei ole". Ja nüüdseks on kõik peegeldamised muutunud vägikaikaveoks - mina ütlen, et mul on paha, valus jne, tema ütleb, et ei ole (või ütlen, et ta on kurb, tema ütleb, et ei ole). Vaidlused ei kesta muidugi kaua, sest tean, et sel puudub igasugune mõte. Mõnikord on ta nüüd öelnud, et ta kisas sellepärast, et ta tahtis veel õues olla, ja kui ma siis ütlen, et jah, saan aru, aga lüüa ikkagi ei tohi (sest kisaga on tõenäoliselt kaasnenud löömine), siis ta ütleb, et ta lööb ikkagi. Ka täna, peale seda koledat pepu peale laksu andmist, palusin vabandust ja rääkisin talle, et sul oli valus, kui ma sind lõin, ja emmel on ka valus, kui sa mind lööd. Ja ta ütles, et ta lööb ikkagi. Mind ajab hulluks see, kuidas tal kogu aeg õigust üle jääb, temas puudub igasugune ambitsioon olla hea ja tubli (jajah, ma tean, et need ei ole head väljendid). Olen üritanud teda mingites situatsioonides millegagi ära osta, ja tee või tina, ei pane see teda mingitki koostööd tegema. Samas näen, kuidas teised temaealised tiivustuvad kiitusest, tahavad igasugu põnevaid asju teha jne. Minu tütre puhul ei aita ei kiitus ega laitus. Lisaks on temas mingisugune (sõnaline) agressiivsus - ta ütleb, teistele, et nad on pahad, nad ei ole mu sõbrad, ma olen kade, ma ei jaga, ma lõikan su katki, ma sõidan su katki jne (õnneks ta lööb siiski ainult mind). Ise mel selliseid väljendeid ei kasuta, võimalik, et ta on õppinud need lasteaiast, ja ütleme, et ei tohi öelda, et keegi on paha (ja need teised ei ole isegi halvasti käitunud!), aga sellest ei ole mingit abi olnud.
Ma tean, et on oluline aktsepteerida inimest sellisena, nagu ta on. Mõni on kartlik, mõni on muretseja, mõni on tuulepea, ja mõni ongi väga närviline. Aga tunnen, et mida aeg edasi, seda raskem on mul oma last aktsepteerida. Samas muretsen juba ka ta tuleviku pärast - kuhu ta niimoodi jõuab? kuidas ta elus hakkama saab? Meie püüdlused teda kuidagi suunata ei ole seni küll suuremat tulemust andnud. Samuti vaatan hirmuga, milliseks ma ise olen peale lapse sündi muutunud (poleks kunagi uskunud, et ma last löön; ütlen talle mõnikord väga halvasti jms). Samuti on mu ülimalt rahulik mees muutunud oluliselt närvilisemaks, näen - ja ta tunnistab ka ise et lapse käitumine ajab teda väga närvi.
Olen ise Gordoni meetodi imetleja, ja suureks sooviks on, et meie kodune elu muutuks rahulikumaks ja rõõmsamaks. Võimalik, et ma ei oska seda meetodit ise piisavalt hästi rakendada, et see kodust olukorda parendaks, kuid samas on mul kahtlusi, kas taoline meetod ikka kõigi puhul töötab (sest siiani on meil see asi tulemusteta olnud, ja äkki lapsel siiski on mingi diagnoosimata vaimne häire...?). Ja minu küsimus antud hetkel ongi - kui ma ütlen, et ei tohi lüüa, sa oled kurb jne, ja selle peale mind lüüakse ja öeldakse vastupidist, siis mismoodi peaksin käituma?
|
