Istume söögilaua taga, laps on isaga kokku leppinud, et pärast sööki mängivad koos legodega. Tuleb mingi tobe põhjus - laps ei saa seda, mida tahab, ja purskab välja, et "nii loll oled! kaka! ". Isa ütleb, et "ma ei taha kuulda, et sa nii räägid! Kui miski ei meeldi, siis ei meeldi, aga mitte ühegi täiskasvanu kohta ei öelda niimoodi." Tema jätkab parastamist: "nananana-naa! oled küll loll! kaka oled.". Isa: "Ma ju ütlesin, lõpeta ära. Ma ei taha kuulda sellist juttu!" Laps jätkab. Isa tõstab lapse laua äärest maha ja suunab oma tuppa järgi mõtlema. "Tule tagasi, kui oskad paremini käituda." Laps kisab vihaselt, prõmmib ust, hüüab veel, et kõik on lollid jne. Isa ütleb vastu: "Niimoodi mul pole enam mitte mingit tuju sinuga legodega mängida."
Vihane nutt läheb üle pettumuse nutuks. Natukese aja pärast tuleb tagasi meie juurde, lööb ennast käega vastu pead ja räägib: "Ma ei tea, miks ma nii paha olen, nii rumal, nii loll. Ma kohe löön ennast. Ma kohe lööks omal pea katki vastu seina. Nii loll pea! Madis on loll, Madis on täitsa loll! Teeks kohe haiget endale." ja hakkabki peaga vastu seina koputama.
Meie: "Lõpeta ära, ei ole loll! Keegi pole öelnud, et sa loll oled või paha. Lihtsalt meile ei meeldinud see, mis sõnadega sa räägid!"
Tema: "Olen ikka loll!"
Mina: "Miks sa siis loll oled?"
Tema: "Sest ma tahangi loll olla."
Endal nutumaik suus, aga püüab teha head nägu.
---
TAUST: varsti 5-aastaseks saav poiss, ainus laps, teda pole kunagi löödud ega haiget tehtud karistamiseks. On küll olnud nurgas, kuigi harva - pigem "järele mõtlemas, maha rahunemas". Või oma tuppa saadetud maha rahunema.
Lapse isa on üldiselt kriitilisem kui mina, kipub kergemini süüdistama. Mina olen pehmem, ikka püüan enne mõista kui hukka mõista ja ka alati lepitan neid omavahel. Üldiselt on meil igati kokkuhoidev pere.
---
Selliseid seiku on veel ja veel, näiteks, kui kogemata midagi katki teeb, midagi valesti läheb, millegagi hakkama ei saa vm. Teisi ei löö, aga iseennast tahaks lüüa küll. Kuidas selles suhtes reageerida? Mida sellises olukorras oleks tulnud teisiti teha?
Olete mures seetõttu, et poeg soovib ennast lüüa, karistada, nimetab end pahaks. See käitumine on omane lapsele, kes saab liialt vähe kinnitust selle kohta, et ta on väärtuslik, armastatud, mõistetud. Usun küll, et laps saab teilt ka positiivseid kinnitusi ja tagasisidet, ent lapsed on reeglina eriti tundlikud süüdistamise, kriitika, sildistamise osas. Siin peaks olema väga tähelepanelik ja seda tõesti mitte teha. Kaalul on ju palju: lapse eneseväärtustunne ja eneseusaldus. Lapse enda kujutlus iseenda minast on habras. Kui vanem kritiseerib, siis laps usub, et ta on kriitikat väärt. Vanemad ei pane tihti kahjuks tähelegi, kuidas neil suust lipsavad pealtnäha süütud "oled ikka saamatu küll!"; "mis asja sa seal venitad, pane juba riidesse"; "kuidas sa nii lohakas võid olla!" jne (need on näited teistest peredest), kuid tasapisi õõnestavad nad lapse eneseusku. Ja laps ei lõpeta selles olukorras mitte vanema armastamist (kuigi vanema laused on mitte-armastavad), ei - laps lõpetab iseenda armastamise, hakkab käituma ennast karistavalt.
Loomulikult peab lapsele piire panema, olema neis mõjus, konkreetne ja järjekindel. Kuid seda tuleb teha lapsest lugupidaval moel. Nii õpib laps väga olulise asja suhtlemise kohta: et üksteisest peetakse lugu, et üksteist püütakse mõista ja toetada, et kummagi vajadused on olulised.
Nii et lapsele saab kindlasti öelda, mida ta võib ja ei või, mida temalt oodatakse ja mida mitte, kuid enne, kui me lapse käitumisele reageerime, peame me aru saama, milline on lapse käitumise tähendus. On selge reegel, et mida "hullemini" laps käitub, seda hullemini ta end tunneb ja see laps vajab abi - eelkõige mõistmist. Lapse närvisüsteem on veel õrnukene, ta on impulsiivne, ei suuda enne käitumist mõelda. Lapse saatmine teise tuppa "järele mõtlema" on lapse jaoks veel üks märk sellest, et ta on väärtusetu. Lapse vääruslikkusest annaks tunnistust see, kui vanem püüab lapse tunnetest aru saada, sest just tunne on käitumise ajend. Nuttev (pettunud, tige, jonnine jne) laps on hädas laps, tema tunne vajab mõistmist ja peegeldust, tema keha vajab vanema lähedust, ta vajab rahulikku vanemat enda kõrvale, selleks, et rahuneda.
4-5-aastane laps ei suuda üksinda rahuneda, ammugi ei suuda ta oma käitumise üle järele mõelda (tema aju intellektuaalne tase ei võimalda veel seda), nii et seal teises toas üksinda tunneb ta end mahajäetuna, toetuseta, armastuseta. Kõiki neid olukordi, kus laps vanema arvates käitub ebakohaselt, tuleks kasutada lapse õpetamiseks: saame rääkida, mil moel veel selles olukorras oleks käituda saanud, millised lahendused oleks head olnud, kuidas käituda teinekord sarnases olukorras. Karistuse korras teises toas istudes õpib laps põhiliselt karistavat vanemat kartma ning edaspidises elus võib tema toimetulekustrateegiaks saada, et kui on raske, ei saa teistele loota.
Nii et see, mida peaksite tegema, on püüda tasapisi taastada oma väikemehe usk sellesse, et tema on tore poiss ja inimesed tema ümber samuti toredad ja usaldusväärsed.
Laste kasvatamise, nende käitumise ja reageerimisviiside kohta on liikvel palju müüte, mis ei vasta tõele. Soovi korral saate vaadata, millistel seisukohtadel on perekeskuse spetsialistid, link: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/nouanded/myydid/
