Kahe aastased on teadagi üpris tujukad. Meil on just kaheseks saanud tüdruk kodus. Vahest välja minnes (kodus) vaidlen temaga ja üritan veenda riide panema - kui ikka ei ole nõus ja riideid selga ei pane siis teen talle ettepaneku, et kui ta tahab jonnida siis ta võib jääda koju ja emme issi lähevad käivad poes ära ja tylevad siis tagasi ( kuna meiga koos elab veel 1 inimene ) siis enamasti pakume talle välja, et ta võib temaga koos siis koju jääda - millele järgneb alati kiire riidesse paneks.
Samuti kui käime jalutamas - jalutab ilusti, vaatame koos loodust ja ümritsevat kuid mingi hetk võib tekkida olukord kus tema pole nõus edasi liikuma - siis kõnnime lihtsalt ees minema - muidugi mitte väga kaugele ega vaate ulatusest välja - siis enamasti jookseb järgi ma tulen, ma tulen. Mingit nuttu ega jonni sellele ära kõndimisele reageeringuna ei tule - kui õikab , et ma tulen v emme/issi siis jääme alati seisma ja ootame ta järgi.
Küsimus on siis selles, et kas selline valikute andmine võib tekitada lapses hülgamise tunnet v muud negatiivset tunnet? Või on selline käitumisviis sobiv. Lapsel küll mingit hirmu ei ole tekkindu.
Või oskate soovitada mõnda paremat viisi toime tulekuks nende olukordadega.
Selles eas laps asubki juba katsetama, et kuidas oleks, kui asjad oleksid tema juhtida, sest tal on ju ka natuke kogemust ja edu ses osas, nii et ta katsetab aina ja veel. Põhiline, mida ta teeb: ta seisab oma MINA arengu eest, seisab oma vajaduste eest, ta püüab maailmast aru saada, ta püüab oma taju klappima saada tegelikkusega, ja tema EI, EI TAHA, EI TULE ei tähenda tingimata ei'd, seda võib proovida võtta ka kui kommentaari või arvamust, öeldes: ahah, sa arvad, et sa ei taha, ah soo, sulle see ei meeldi, nii-nii, sa tahaksid, et see oleks teisiti. Laps seisab oma arengu ja mina eest teinekord päris raevukalt, ja ta ei taha mitte niivõrd seda asja, mida ta väljendab end tahtvat või mittetahtvat, vaid tahab olla kuulda võetud.
Äraminemise ja mahajätmisega ei maksa ähvardada, sest see on hirmutav, ja pealegi on see enamasti tühi ähvardus, me ju ei jäta last maha. Selle asemel saab teha muud. Teinekord, kui asja uurida, siis laps ei taha tulla edasi, sest tal on mingi talle oluline asi teha: vaja on kivikest uurida või oksa visata, vaja on katsetada, kuidas tundub pori kummiku all jmt. See on lapse maailmauurimuslik käitumine, selle kaudu toimub areng. Kui me aktsepteerime lapse soovi vaadata kivikest, siis on lapsel tunne, et teda on kuulda võetud ja olukord laheneb valutult. Laps on enamasti koostöövalmis, kui juhime ise sisu, kuid protsessi jätame lapsele. Ma ei küsi lapselt, kas hakkame poodi minema või ei, sest see on sisu tasand, mida juhib vanem. Mina vanemana otsustan, et me läheme pooli ja protsessi küsimus lapsele on: kas sa paned tossud või kroksid? Ma ei küsi, kas hakkame hambaid pesema, ma küsin: kas sa soovid pesta rohelise hambaharjaga või sinisega?
Laps areneb hästi, kui tajub enda kõrval vanemat, kes on rahulik ja hooliv, kes tundlikult ja tähelepanelikult häälestub lapsele ja tema vajadustele.
Võite ka lugeda raamatut "Minu mõistus on otsas" - seal on palju selgitusi ja nõuandeid sarnastes olukordades toimetulekuks.
