Olen aru saanud, et igasugune karistamine ei vii harmoonilise ja armastava peresuhteni. Püüan leida lahendusi kuidas kasvatada oma last õigesti, et tal ei tekiks selliseid emotsionaalseid hingehaavi nagu minul. Kuidas peaks käituma 2-aastasega omaette olles ja teiste juuresolekul, kui ta teeb midagi valesti (näiteks kisub kellelgi juustest, teeb kellelegi haiget müramise eesmärgil, loobib asju v võtab teiste telefoni). Lapse isa tahab olla ka parem lapsevanem kui temale oldi. Kuid karistamise koha pealt meie kasvatusmeetodid vist natuke erinevad.
Paar näidet.. Laps viskas korduvalt mütsi ära. Mees hoiab last kinni, selgitab, et nii ei tohi teha, laps muutub rahutuks ja hüüab emmet. Mees arvab, et mina peaks ka niimoodi selgitama. Mina ütlen ka, et ei tohi mütsi visata, ja lisan veel sõbralikult, et lähme toome mütsi koos ära. Kui see tehtud, tegeleme muude asjadega edasi. Olen aru saanud, et probleemile ei olegi vaja rohkem tähelepanu osutada, muidu kui keskendume probleemile liigselt, siis läheb laps rohkem jonni täis ja sellega ma ei annaks olukorrale võimalust maha jahtuda.
Laps tahtis ruttu sööma hakata, aga toit oli veel kuum ja ta ei jõudnud ära oodata, muutus rahutuks ja keeras taldriku tagurpidi lauale. Tundus, et mees arvas, et selle peale peaks laps söögist ilma jääma.. Õnneks ta polnud oma arvamuses väga kinni, nii, et selleni me ei jõudnud. Panin toidu taldrikusse tagasi, laps sõi isuga. Kuidas peaks sellises olukorras käituma? Kuidas peaks lapsele selgeks tegema mida ei tohi teha? Milliste sõnadega? Millise olekuga? Kuidas peaks teisele täiskasvanud inimesele ütlema, et minu arust ei ole mõni tema karistusviis õige? Ja kuidas peaks tegema selgeks lapse vanaemadele-vanaisadele millist kasvatusviisi meie oma lapse puhul õigeks peame ja millist mitte? Või peakski nende kasvatus olema meist erinev, sest nemad on ju hoopis teistsugused inimesed, teistsuguste väärtushinnangutega?
Ka lehe külastaja võiks rääkida, mis teie puhul on hästi toiminud..
Mul on hea meel, et te ei pea vajalikuks karistamisi ja usute, et saab piire seada ka teisiti. Teie peamine mure ongi teised, nii lapse isa kui vanavanemad, soovite leida mõttekaaslust ja veenvaid argumente oma väärtusele ja viisidele, kuidas toimida.
Kõige veenvam ehk ongi see, et jagate oma kogemust – saab ju teisiti ja pahandus laheneb kiiremini. Kõige olulisem on lähtuda mõjust lapsele - kas erinevad olukorrad toetavad tema enesetunnet või hoopis kahjustavad. Milliseid väärtusi ja kasvatusviise te tahate, et ta teilt üle võtaks, kuidas ta tulevikus ise hakkab piire seadma, probleeme lahendama. Karistuse mõju on lapse trots ja jonn ning hirm. Õigupoolest räägib karistus täiskasvanu vihast ja abitusest, suutmatusest leida lahendusi ilma lahinguta. Ja kui ta võidabki lahingu, siis kaotab ometi sõja – kõik kordub ja hullemingi veel, sest laps ei saa positiivset kogemust, kuidas olukordi lahendada, halveneb vaid tema eneseusk ja suhe kõige lähedasematega. Sellega toimetuleku vastusust ei saa ju lapele panna.
Niisiis, vanema ülesanne on luua tingimused, et laps saaks positiivseid kogemusi, juhendamist ja toetust. Vanem saab ka mitmeid asju ennetada, tal on kogemusi, mida lapsel pole. Näiteks seda, et ennetada kuuma supist kõrvatamist. Laps lihtsalt reageeris ehmatusele ja see on loomulik. Tal polnud kogemust, tema jaoks asjad juhtuvad ettearvamatult. Vanem saab teda aidata, näitkes vältides liialt kuuma supi pakkumist, näidata, kuidas proovida, kui ei tea, puhuda peale jne. Laps ei ole mitte paha laps, vaid ta väljendab hetkevajadusi ja emotsioone.
Aga ilmselt ei vaja teie neid seletusi. Ma arvan, et eelkõige oleks hea, kui saaksite lapse isaga jõuda ühisele arusaamale, et karistus ei ole hea, ammugi mitte ainus viis last juhendada ja aidata. Võib ju mõista, et oma vanemate arusaamad ja kasvatusviisid võetakse sageli üle, kuid on ka loomulik, et mõned neist tuleb kahtluse alla seada. Hea oleks, kui saavutaksite omavahel koostöö ja dialoogivõimelisuse. Te ei pea kõiges olema ühel meelel, kuid tähtis on, et te ei tee üksteist maha ega tühista teise öeldut, eriti lapse juuresolekul. Koostööd on aga keeruline saavutada, kui teineteisega võistelda, kumb on targem ja parem. Kasutage mehe ja vanavanemate argumentide mõistmiseks aktiivset kuulamist ja oma seisukohtade väljendamisel mina-keelt (vt. Suhtlemisoskuste KKK). Need on peamised oskused ka lapsega suhtlemisel, piiride seadmisel ja lapse vajaduste mõistmisel. Lisan veel, et arutleude sisukusele aitab kaasa, kui lugeda koos lastevanematele mõeldud raamatuid või minna perekooli (vt meie kodulehelt ka soovitatud kirjandust ja koolituste infot).
Lõpuks veel mõned mõtted. Veenge oma pereliikmeid lahendama igapäevaseid olukordi, sh probleeme just sellisel viisil, mis toetab lapse enesekindlust, annab talle positiivse kogemuse. Mitte niivõrd, mida ei tohi teha, vaid kuidas tohib. Tunnustage piisavalt ja märgake iga eduelamust. Käituge koos just nii, et teie laps saaks teie järgi juhinduda.. Kui soovite, et ta õpiks piire seadma ilma agressiivsuseta, alandamiseta, karistamiseta, siis vältige ka ise neid võtteid. Nii nagu teie talle „ei“ ütlete, peaks olema ka temale lubatud. Kui soovite, et ta oleks hooliv teiste vajaduste suhtes, siis võtke tema vajadusi tõsiselt. Seega üks paremaid argumente on see, et laps õpib eeskuju kaudu ja ta vajab usalduslikku ja toetavaid suhteid oma vanematega.
