Tere!
Meil on peres neli last . Kuid kõige suurem mure on mul kuu aja pärast 4-aastaseks
Saava pojaga . Ta pidevalt läheb oma noorematest kaksikutest vendadest mööda lööb neid,või kiusab . Näiteks kui annan sellise auto neile kätte mille peale saab istuda,meil on neid mitu ,siis ta sõidab vendadele meelega sellega otsa . Mul on üks tuttav kellel on kolm poega ,ma kadestan teda selles mõttes et kui ta oma lastele midagi keelab ,või ütleb et ärge jookske siis piisab kui ta ükskord ütleb ja lapses kuulavad teda .Mina aga pean kurjaks saama ja ühte asja vist 5 korda ütlema et mind kuulatakse . Ning kui see 4-aastane lollitab näiteks siis vennad teevad kohe järgi kõik . Mul on nii halb tunne ,ma tunnen et ma pole osanud ega oska lapsi kasvatada . Ma ei tea mida teha enam . Ma panen lapse nurka ma ei käse seista võib istuda seal aga tema palub vabandust ja varstiteeb sama asja uuesti . Ta pidevalt eirab minu keelde .Ta haugub mulle vastu,kamandab ,karjub minu peale juba . Ta käitub justkui nagu boss . Ma olen proovinud temaga ilusti rääkida aga ka see ei aita . Ma ei taha et mu laps mind ei kuulaks ,või et temast kasvaks pätt
Olete mures poja käitumise pärast.
4aastane ei saa veel kuigi hästi toime oma tunnetega, ta arengujärk on selline, et on vaja maailma ja suhteid uurida, on tarvis katsetada, end proovile panna, seista enda eest, oma vajaduste ja arengu eest. Kõike seda teeb 4aastane laps 4aastase kombel ja kindlasti ka sel viisil, nagu on harjunud. Kõik lapse harjumused on ikka lapse vanemate poolt kujundatud. Viitate oma kirjas tuttavale, kes teeb teisiti ja laste harjumused on teised. Jah, ei maksa lastele harjutada kommet, et nad harjuvad reageerima alles viienda korra järel, kurja hääle peale ja karistamise hirmus.
Püüdke olla mõjus vanem, selline vanem, kes on hooliv, koostööd soodustav, lapsi mõista püüdes, ja samas, kui olukorrad seda nõuavad, ka nõudlik, otsustav, järjekindel. Kui panete piire, olge konkreetne, rääkige lühikeste lausetega, pika jutu käigus läheb lapse jaoks tuumne mõte kaduma.
Vanemlik ala on suur ja seal on erinevaid territooriume: nii see, kus on vaja kuulata, toetada, mõista, aga ka see, kus on vaja olla konkreetne, lühike, järjekindel. Järjekindlus on väga oluline, et lastes kujundada harjumused ja reeglitest kinnipidamine. Võtab palju aega, enne kui lapsed hakkavad aru saama, kuidas elu käib ja kuidas luua häid suhteid.
Lapsed ei tea esialgu kumbagi ja seda on vaja õpetada.
Kahjuks karistamine pärast "halba" käitumist ei anna head tulemust, sest esiteks - laps ei teagi milline käitumine on "hea" (isegi kui te olete seda juba rääkinud, ei seisa 4 a lapsel reeglid veel hästi meeles) ja laps on impulsiivne, sinna pole midagi teha, ta ei suuda enne mõelda ja siis teha (seda ei suuda alatasa isegi täiskasvanud). Teiseks: karistav käitumine nagu iga muugi käitumine on lapse jaoks midagi, mida ta õpib matkima ja rakendama teiste peal. Kolmandaks: kui me last karistame, saab ta küll õppetunni selle kohta, mis järgneb (et pannakse nurka, et ema on kuri, jms), samuti kogeb ta alandust ja eneseväärikuse riivamist; kuid karistatud laps ei õpi midagi selle kohta, kuidas ta käituda võiks. Parem, kui ta õpiks. 4a vabandaja on õppinud selgeks küll selle lause nagu papagoi, kuid sisuliselt ta sellest veel aru ei saa. Moraalsed tõed alles kujunevad, lapse teadmised heast ja halvast on veel vähesed.
On väga oluline, et te võtaksite oma vanemliku rolli tõsiselt enda peale. Boss olete teie - mitte laps, ja laps peab sellest aru saama. Kui te lasete lapsel käituda, nagu tema oleks boss, siis ei saa tal ju tekkida tunnet, et boss olete teie. Pole vaja olla kuri - on vaja olla konkreetne ja järjekindel. Reeglid peaksid olema paigas, samuti päevarutiin. Kui laps tunneb, et juhtrauad on teie käes, siis on tal palju rahulikum olla ja asjad laabuvad paremini. Loomulikult on väikelapse jaoks vaja olla kohal, on vaja aktsepteerida lapse tundeid, võtta tõsiselt lapse kõiki vajadusi, olla emotsionaalselt igati kohal lapse jaoks. Ilusti rääkimine kuulub armastavate emade juurde, ent ka piiride olemasolu, nende pidev ülekinnitamine ja sobivate harjumuste kujundamine kuuluvad armastuse juurde. Mõlemad on väga vajalikud.
