Tere. Mul on mure oma9a poisi pärast. Kellega ausaltöeldes on muret juba 8,5a. Nimelt poole aastaselt hakkasin märkama, et poiss ärritub kergelt. Kui ta oli 1,5a sündis talle väike õde. Kui õde oli 4k sattusin ma peale kui poiss teda lõi. Mudiugi said nad ka hästi läbi. Aga tekkisid sellised äkkvihahood. Kui laps oli 3a, käisime psüholoogi juures. Seal öeldi, et ealine iseärasus. Laps ei öelnud ega teinud seal mitte midagi. Vaid istus. Lasteaias, kui kellegagi tülitses hakkas ta märatsema, asju pilduma, uksi paugutama. Kasvatajad temaga kontakti ei saanud. Öeldi, et laps ei ole valmis kooli minema. Tähestikku ei tunne. Kodus laps luges juba tekste. Matemaatikas väga tugev. Matemaatiline mälu on supper. Laps on faktides kinni, bussinumbreid ja liine teab täpselt kus miski liigub. Kuna kolisime välisriiki, siis esimene aasta koolis oli ettevalmistav, ehk keeleõpe. Sinna viisin ta iga päev käekõrval ja pidin ootama kuniks kool läbi, kuna keegi korra narris ja peale seda laps keeldus seal koolis käimast. Ta pildus koolis õpikuid ja ei toonud ühtki õppimist koju. Kodus oleneb tujust, vahepeal saab õdede-vendadega läbi. Vahepeal kakleb nii, et läheb rusikatega kallale. Jällegi väljendab ennast asju loopides, karjudes, hüsteeritsedes. Vihahoos on lõhkunud ära ka oma nutiseadmed. Uuel kooliaastal läks teise kooli ja sealsed õpetajad on olnud üsna mõistvad. On olnud aastapeale 5-6 kaklemis ja märatsemis juhtumit, aga suudetakse maha rahustada. Paar kuud tagasi tuli korraks asendusõpetaja ja poiss jooksis koolist ära tüli käigus. Ütles, et vale õpetaja oli ja see õpetaja ei tea temast midagi. Ma lihtsalt ei oska enam kuidagi hakkama saada. Kui ta õdede-vendadega kakleb siis lahutades neid saab ta kurjaks. Kui panna rahunema ta kusagile siis ta hakkab seal karjuma, et vihkab meid, et kolib ära. Et vihkab õdesid-vendi. Lihtsalt pisar tuleb silma, sest ei oska lapsega kuidagi käituda. Kuidas reageerida. Teiste lastega sellist probleemi ei ole. Samas jällegi kui tülisid ei ole, saab ta väga hästi läbi kõigiga. Ta on väga püsimatu. Ta ei suuda ühe asjaga tegeleda kauem kui 30min. Käisime ka siin perenõustamiskeskuses, kuna terve selle aja poiss istus ilusasti ja ehitas siis öeldi, et ehk kõik kolimisega seotud ja lapsega tundub kõik ok. Lapsega ongi rahulikus olekus kõik ok. Aga see milliseks ta muutub kui saab vihaseks Seda on nii kurb vaadata, sest aidata ma last ei oska. Tahtsin eelmisel suvel eesti psüholoogilt abi saada, aga kahjuks mind jutule ei võetud, kuna ei ole alaline elanik Ma südamest loodan, et saan siit mingit abi, lapsel on veel terve elu ees. Tahan, et see mööduks rõõmsalt , mitte et see oleks täis vihahooge ja tülisid
Mure poja pärast on tõsine ja põhjendatud. Teie poolt kirjeldatud poja äkkviha ning sagedased vihahood ei ole aastatega vähenenud. See, mis kolmeaastase puhul võib kõrvaltvaatajale (psühholoog, kes kohtub lapsega ühe korra) tundudagi ealise eripärana, - kui aga lapse käitumismuster on ka üheksaselt sama- viitab see tõsisemale probleemile, millega tuleks koheselt tegeleda.
Muidugi tuleb alati arvestada ka kodust keskkonda ja mõjutusi. Paljude laste puhul, kes käituvad/reageerivad agressiivselt, on leitud seos vanemliku mudeliga (vanem ise ärritub kergelt ja reageerib lapse ebakohase käitumise puhul füüsilise karistamisega).
Teiseks võis teie kirjast välja lugeda, et pojal on tõsised raskused kohanemisel, laps frustreerub, kui kodune ja kodust väljaspool olev keskkond erinevad. Kodus ühtemoodi käituv, lasteaias ja koolis erinev - lasteaias ei osale õppetöös, kodus loeb soravalt; kui klassi tuleb asendusõpetaja, jookseb minema, sest ta ei tundnud teda). Teie laps armastab rutiini ja harjumuspärast, see annab talle turvatunde. Iseenesest vajavad kõik lapsed turvatunnet, lihtsalt teie poeg reageerib olukordadele, mis ei vasta talle harjumuspärasele- väga teravalt/tundlikult (tardub või põgeneb). Mis taas viitab vajadusele lapse edasise põhjalikuma uurimise vajadusele.
Kirjutasite ka lapse erihuvidest - ja võimekusest- teie lapsel on väga tugev matemaatiline võimekus, samuti nimetasite tema eripära ja huvi bussiliinide/numbrite tundmisel. Taaskord- eelpoolnimetatud võivad olla märgid, mis võivad anda psühholoogile vihjeid lapse erisuse osas.
Kokkuvõtteks- soovitan kindlasti otsida abi. Alustuseks võite kasvõi oma perearstiga rääkida, tema oskab teid edasi suunata. Iseenesest peaks teie lapsega tegelema lastepsühhiaater või kliiniline lastepsühholoog, et last põhjalikult uurida, testida.
Lisaks lapse eripärade (diagnoos?) väljaselgitamisele soovitan kogu te perele pereteraapiat, -laps on osa peresüsteemist ning seetõttu on abistav, kui tuge ja nõustamist saaksite te kõik.
Seda on nii kurb vaadata, sest aidata ma last ei oska. Tahtsin eelmisel suvel eesti psüholoogilt abi saada, aga kahjuks mind jutule ei võetud, kuna ei ole alaline elanik