Minul on mure oma alles neljaseks saanud lapse löömisega. Laps kipub täiesti erinevates situatsioonides lihtsalt lööma, kas peaga või käega või jalaga. See ei ole seotud otseselt mingi emotsiooniga, vahel kipub löök tulema ka täitsa tavapärases olukorras, nt jookseb issile peaga kõhtu keset mänguhoogu, lihtsalt teeb vanemale vennale haiget, kui too diivanil istub jne. Sama mure on ka lasteaias õpetajatel, sest ta lihtsalt läheb ja teeb haiget. Kui küsida, miks sa seda teed, ta vastata ei oska. Ainus erand olen mina ehk ema, mulle ta millegipärast haiget pole enam teinud. Õpetajad ütlevad, et asi on veidi paranenud, aga ei möödu ühtki päeva, kui ta kellelegi haiget ei tee, enamasti nii muuseas, vahel ka pahatahtlikult.
Aga kuidas teha lapsele selgeks, et selline teguviis teeb teistele haiget, sest kui küsida, kas sulle meeldiks, kui sind lüüakse, vastab ta eitavalt, kuna see teeb haiget.
Ei saa olla ka probleem puudulikus sõnavaras vmt. Oma vanusekohta on tal väga lai sõnavara, oskab väga hästi vestelda ja saab asjadest aru. Sellepärast tundubki nii kummaline, et kuidas ta sellest aru ei saa, et lüüa ei tohi.
Ainus asi, mille peale mina oskan tulla, on see, et ta ei oska hästi oma eakaaslastega suhteid luua ja tal on raskusi nö koos mängida, kas võib asi selles olla ja kuidas last aidata? Väga sooviks saada lahti halvast löömise kombest.
Teie 4 aastane laps väljendab end läbi löömise. Küsite, kuidas last aidada.
Olen teiega nõus, et säärane löömine võib olla omamoodi kontakti otsimine. Ega täpselt saagi teada, mis last ajendab. Veelgi vähem saab oodata, et laps ise otseseid vastuseid annab. Lapse tõlgenused ja seoste nägemine on arengulises protsessis ja hetkel on see hoopis teistsugune kui täiskasvanul. Ta võib küll öelda mingi põhjuse, kuid üldjuhul on see kuuldud lapsevanemalt või kusagilt mujalt ja pingelises situatsioonis ta lihtsalt ütleb selle välja, sest arvab, et emale see meeldib. Olukorda saab muuta katse- eksituse meetodil lihtsalt proovides, milline lähenemine viib soovitud tulemuseni. Ebasoovitud käitumise vallandajateni aitab tihti jõuda ka see, kui mõelda, millal tegevus algas ja mis oli sel ajal last mõjutavas keskkonnas toimumas.
Olukorda võiks vaadata ka lapse arengulisest aspektist lähtuvalt. Tihti on seletamatud käitumised seotud just lapse jõudmisega ühest arengujärgust teise.3 ja pooleselt on lapsel reaalsus ja muinasjutumaailm üsna sassis. See, mis toimub multikas või raamatus on justkui päris. Kollid tulevad kimbutama öösiti ja nendega peab päris tõsiselt võitlema. Samuti on oluline teadvustada, et enne neljandat eluaastat ei muretse lapsed ise oma tegude pärast. Empaatiavõime alles areneb. Võimalikku probleemi tajub ta vaid siis, kui näeb teie reaktsiooni. Ka neljaselt on lapse reaalsus ja tegelikkus tihti sassis. Laps võib kiidelda oma mingite supervõimetega ja mõelda tõsimeeli, et ta ongi sama võimekas kui multifilmis või muinasjutus olnud tegelane. Igasugused enda jõu ja oma reeglite kehtestamise küsimused on nelja- aastasel lapsel vägagi aktuaalsed. Kui ta varem aktsepteeris teiste poolt kehtestatud reegleid, siis nüüd on ta mõistmas, et reeglid on vaid kokkulepped ja oma jõu ja võidu nimel katsetab ta üha uusi variatsoone. Ta võrdleb end teistega ja teatab üsna süüdimatult, et tema ise ongi kõige tugevam või tal on midagi rohkem kui teisel jne. Laps olla ka lärmakam ja ülevoolavam kui mõni aeg tagasi. Seega, omal kombel võib teise inimese löömine anda lapsele kinnituse, et ta on võimas ja saab omamoodi võita. Katsetage talle oma mõjuvõimu tajumiseks teistsuguste tööriistade andmist. Mängige lauamänge, kus laps saab teha omi reegleid, tehke võistlusi, kus lapsel oleks võimalik võita, laske tal teha erinevaid eakohaseid valikuid.
Samal ajal tuleks loomulikult jätkata lapse empaatiavõime arendamist. Võiksite koos vaadelda erinevaid emotsioone näopiltidena ja neil teemadel ka arutleda. Pakkuge võimalusi, mida laps võiks teha, kui suure vennaga koos olla tahab. Näiteks löömise asemel võiks midagi öelda või vennale hoopis pai teha vms.
Kindlasti peaks selline katsetamine toimuma paralleelselt piiride seadmisega. Laps peab mõistma, et teie ei luba teisele haiget teha. Kui löömine toimub kodus, siis tulebki see kohe lõpetada. Võtke kinni lapse käest ja öelge selgelt ja üheselt mõistetavalt “Ei tohi!” või “Stopp!” Kuna äkiline peatamine võib lapses käivitada emotsioonide tormi nutu näol, siis tuleb last loomulikult rahustada öeldes näiteks:”Ma saan aru, et sa ehmusid, kuid ma ei luba sul vennale haiget teha!”
Usun, et kui last loominguliselt tema arengulistes protsessides toetada ja piirid üldjoontes paigas hoida, siis möödub teistele haigettegemine peagi.
