Meie peres kasvab neli last. Kõik on väga väikese vanusevahe. Kõige suurem mure on 3,5 aastase poisiga. Vahel võib ta olla väga armas tuleb ja kallistas. Teinekord võib ta mul bussis karjuma hakata. Meil on peres kolm poissi ja kõik nad käivad lasteaias. Bussis ta ei suuda üldse paigal püsida tahab ühest kohast teise joosta ning pidevalt kohti vahetada. Kui ma ūtlen et sa istud siin ja ei lase teda mujale siis ta võib vabalt bussis karjuma hakata. Ma olen mitu korda kasutanud seda võtet et mõelnud et sa karjusid ja nüüd lähme jala koju. Olemegi läinu järgmises peatuses maha ja ühe peatuse jala läinud ja siis uuesti bussi peale. Sellega et lähen bussi pealt maha karistab ma ka oma kahte teist poega kes käitusid bussis hästi. Mina olen rohkem see kes lapsi karistab issi on rohkem see hea pool ja laps kasutab seda hästi ära. Panen nt õhtul laste toast tule kustu ja sellega on kõik korras aga kui issi koju tuleb hakkab laps karjuma issi ja nõudma et ta tule põlema paneks ja seda ta teeb ka. Bussis ta häirib veel vendasi sellega et toksib jalgadega nende jalgu. Kodus ta vahel lööb veedasi jalaga või kätega. Paneb ukse kinni et vennad nutaksid. Üks sugulane tõi eile hästi suure šokolaadi ja see oli mõeldud kõigile kolmele aga laps keeldus seda vendadega jagamist ja ei andnud, kuna šokolaad oli tõesti väga suur siis kui ta oma isu oli täis söönud siis ta pärast andis jh vendadele ka. Kui ma talle midagi sõnadega ütlen ta ei kuula mind. Ma olen teda karistanud sellega et saadan ta tema tuppa ja panen ukse kinni ja ei luba enne välja tulla kui karjumise lõpetab. Ma ei tea mida teha ja kuidas teda karistada. Minu suurim unistus oleks et kui ta käitub tänaval või bussis lubamatult ja ma keelab teda et ta kuulaks mind, mitte ma ei pea ähvardama et me lähme jala
Teie kolmest väikese vanusevahega pojast on just 3,5 aastane kõige püsimatuma ja nõudlikuma käitumisega. Ta ei kuula teid ja tema käitumine avalikes kohtades on teile suur peavalu. Olete katsetanud karistamisega, kui laps ei allu ikkagi.
Usun, et 4 väikese lapse eest 24/ 7 hoolt kanda on tõeline väljakutse. Üks enda piire katsetav ja elav 3,5-ne laps suudab vanemate kannatuse tõeliselt proovile pana. Kindlasti on väga väsitav, kui hetkekski ei ole momenti, kus kõik sujuks viperusteta. Lootes, et ehk piisab lapsele just nende õigete sõnade lausumisest või eriti tõhusast karistusmeetodist, on ebaõnnestumise tõenäosus siiski suur. Karistamine võib mõnikord küll toimida, sest laps allub hirmu või suure pettumuse läbi, kuid karistamine on vägivald ja alandus lapse suhtes. Võib olla üsna kindel, et n.ö. samad relvad tekivad ka lapse enda arsenali. Ta küll allub lõpuks, kuid hakkab ka teiste vastu kasutama samu meetodeid: üleolekut ja jõudu. Hullemal juhul sildistatakse laps n.ö. “halvaks lapseks” . Teda karistatakse ja tema togib jälle vendi ja teda jälle karistatakse jne. Lapse jaoks tundub, et see ongi tema jaoks ainus viis, kus vanemad kindlasti reageerivad. Mõistan, et ka kõige eeskujulikumatel vanematel ei ole alati jaksu reageerida targalt ja ilma ärritumata. Siiski võiks meeles mõlkuda teadmine, et karistamisest last vähem kahjustavaks peetakse lapsele piiride seadmist. Piiride seadmine on pigem ennetav tegevus. Kui lapsevanemad käituvad stabiilselt, järjekindlalt ja lapse jaoks ettearvatavalt, siis laps tajub juba ise, mis on heakskiidetud tegevus ja mis seda ei ole. Rangust läheb siis vaja suhteliselt vähe. Karistamine on ebasoovitud käitumisele järgnev tegevus. Nagu juba mainitud, see alavääristab last ja tekitab varjatud või varjamata vihatundeid. Käitumise korrigeerimiseks peale ebasoovitud tegu on asjakohane kasutada, peegeldamist ja enesekehtestamist läbi mina- sõnumite. Näiteks bussis, kui laps hakkab nihelema, siis olete temaga kontaktis, võtate tal käest kinni ja vaatate silma ning näiteks ütlete: “Oliver, ma saan aru, et sul on igav!” Sellega olete mõista andnud, et mõistate seda tunnet, mida poeg võib tunda. Igasugune togimine ja bussis ringiliikumine tuleks aga võimalikult üheseltmõistetavalt lõpetada. Näiteks ütlete:” Ma ei luba sul püsti tõusta, sest see on ohtlik. Sa võid kukkuda/ Ma ei luba sul vendi lüüa. See on valus!” Kui poeg hakkab nutma, siis on see väikese lapse õigus välja näidata oma meelepaha, sest ta ei saanud end välja elada. Teisiti ta veel ei olegi võimeline oma emotsioonidega toime tulema. Kui laps nutab, siis tuleb teda jällegi lohutada ja öelda, et mõistate tema pettumust/ igavust. Hoiate teda vajadusel turvaliselt süles ja kinnitate, et ei luba püsti tõusta. Kui suudate end seejuures rahulikuks sundida, siis olete eeskujuks ja pikkamisi õpib ka laps oma emotsioonidega hakkama saama. Lapsed õpivad põhiliselt mudeli, mitte sõnade toel. Lisaks saab poeg niiviisi teda valdavatele pidurdamatutele tunnetele ka nimed, mida edaspidi käitumise asemel eneseväljendamiseks kasutada. Loodan, et varute kannatust, sest selline piiride seadmine ei pruugi kohe tulemust anda, sest laps on harjunud teisiti ja ümberharjutamine võtab oma aja.
Keerulistes olukordades tänaval või bussis võiksite katsetada ka tähelepanu kõrvalejuhtimist. Sedagi peab alustama juba enne kui situatsioon kätte on jõudnud. Näiteks rääkige juba varakult, et bussis mängite bussisõidu mängu. See tähendab, et kõik istuvad oma kohal ja nimetavad kõiki siniseid/ punaseid/ ilusaid vms. asju, mida näevad õues või bussis. Kes näeb kõige rohkem, see saab 2 paid, teised saavad 1 pai ja kui ühepalju, siis saavad kõik 2 paid. Mängu lõpuks öelge, et teile tundub, et kõik olid väga tublid ja teenisid 2 paid. Olge selliste ennetavate mängude osas loomingulised.
Kuna lapsi on peres 4, siis laste omavahelisi suhteid ja nende arengut ja käitumist määrab väga palju erinevaid tegureid. Alati on kõige tõhusam korrigeerida mittesobilikku käitumist, uurides ja leides selle käitumise tekitajad. Lapsed käituvad välja oma tundeid ja oma rahuldamata vajadusi. Vajaduste all ei pea ma silmas seda, et laste eest ei kantaks hoolt vaid pigem seda, et lapse jaoks on mingil hetkel ja mingist olukorrast lähtuvalt tekkinud pinge. Kui kõrvaldada pinge tekitaja, siis üldjuhul muutub ka lapse käitumine. Jällegi on vaja päris palju vanemate vaimujõudu ja tasakaalukust, et niiviisi katse eksituse meetodil jõuda ebasobiliku käitumise juurteni. Kuna eelkooliealistele lastele on iseloomulik väga kiire areng, siis võib vanematele peavalu valmistav käitumine olla ka lihtsalt märgiks, et laps on jõudnud järgmisesse arenguetappi, kus paneb end proovile ja katsetab uusi tegevusi.
Selleks, et oleks kergem oma väikeseid põnne mõista ja selleks, et meelde tuletada, mis lapsele eakohane on, mis mitte, soovitan teil sirvida raamatut “Minu mõistus on otsas”, Izabelle Filliozat http://www.rahvaraamat.ee/p/minu-m%C3%B5istus-on-otsas/49424/et?isbn=9789949528080
See on lihtsa tekstiga ja illustreerivate piltidega vahva raamat, kus on erinevate vanuste lõikes seletatud lahti, miks paljud jonnihood ja mittesoovitud käitumised aset leiavad ja kuidas neid vältida.
