Tere! Olen mures abikaasa ja poja suhte pärast. Poiss meil 8aastane. Juba väiksena oli aeglase arenguga. Kõige õpetamine talle võttis aega. Laps läks 4,5aastaselt lasteaeda ja ma sain aru, et ta on teistest aasta maas. Laps käib nüüd esimeses klassis ja me näeme palju vaeva tema õpetamisega. Lugemine pole siiani sorav kuigi me juba enne kooli suunasime last lugema. Ainult sunniga loeb kohustuslikke raamatuid. Kui küsida, miks lugemine on vajalik, siis vastus on, et issi käsib. Laps pole siiani aru saanud, et õppimine on vajalik. Tema vastus igale asjale on, et see on liiga raske. Ta annab alla juba enne, kui on asja käsile võtnud. Ühe imekerge luuletuse pähe õppimine käib tohutu kisa saatel.
Laps vajab rahulikku õpetamist. Nii kui ta närvi läheb, et tule õppimisest enam midagi välja. Laps koolis on eeskujuliku käitumisega. Pigem tagasihoidlik. Isegi ehk liiga passiivne. Ebakindel. Vajab julgustamist.
Abikaasa iseloomult on karm ja nõudlik. Tema rakendaks kodus heal meelel sõjaväedistsipliini. Kui tema midagi ütleb, siis nii peab ka tegema. Poeg on aga kangekaelne, kodus asjad laiali, õppida ei taha ja karjub. Ja siis ongi kodus kaks röökivat isast, kes omavahel absoluutselt läbi ei saa. Abikaasa karjub ja palju. Mõnikord võtab poisil kratist kinni ja viib ta oma tuppa või paneb laua taha istuma. Poiss karjub, et talle tehakse liiga. Viimasel korral oli kisa nii suur, et ma nooremale lapsele ei saanud enam unejuttu lugeda. Kui mina sekkun, siis mees peab seda enda autoriteedi õõnestamiseks. Süüdistus on minu aadressil, et mina olen lapsed ära hellitanud, tema vastu keeranud. Kui isa jälle karjuma hakkab, siis mõnikord tõesti lapsed poevad minu selja taha peitu. Kui küsin, miks ta karjub, siis vastus on, et poiss karjub ka ja tema karjub siis üle poisi. Tema arvamus on, et ainult hirmuga saab last midagi tegema. Tegelikult see ei toimi. Laps ei kuulagi enam isa, ei tee kiuste seda, mida isa tahab. Ja aina hullemaks asi läheb. Viimasel korral ütlesin mehele, et tal on vaja viharavi, ta peab abi otsima, sest nii enam edasi minna ei saa. Selgituseks veel nii palju, et kui lapsed väikesed olid, oli mees välismaal tööl. Mina ainult tegelesin lastega. Kui mees Eestisse jäi, algasid probleemid.
Ütlen ausalt, et ka mina ei oska õigesti lapsi kasvatada. Ma pole nende suhtes piisavalt nõudlik ja järjepidev olnud. Aga mees ei suuda rahulikult asju lahendada. Ta ägestub ka minu peale, kui me vaidleme. Abikaasa vägivaldne pole, aga mõnikord on ta küll piiri peal. Kusjuures ta toetab laste füüsilist karistamist. Et ainult karmus hoiab lapsi õigel teel. Sest lastega rääkimine ei aita. Üks kord on ta rihmaga poisil üle tagumiku tõmmanud. Pärast seda oli meil tõsine jutuajamine ja ta ise tõdes, et äkki ta ei peaks meiega koos elama. Palus lapsekäest vabandust ja sai aru, et oli üle piiri läinud. Pärast seda pole abikaasa kordagi lapsi löönud. Aga ainult selle pärast, et ta hoiab end tagasi.
Noorem laps on tüdruk. Temaga probleeme pole. Tüdruk on väga nutikas ja osavalt issi ümber sõrme keeranud.
Samas abikaasa väga palju tegeleb lastega. Käib nendega jalutamas looduses, õpetab neid. Ta ei ole küll ninnu-nännutaja, aga ta hoolib lastest väga. Tema suurim mure on see, et neist ikka kasvaksid korralikud inimesed. Lihtsalt tema kasvatusmeetod on halb. Kuidas mehele seda selgeks teha? Ma ei saa teise inimese iseloomu muuta, aga ma tahaks koju rahu. Ma ei oska ise seal vahel enam käituda.
Abikaasa alkoholi ei tarbi. Meie omavaheline suhe on hea. Vaidluste puhul olen mina see, kes mehe maha rahustab. Pole mõtet õli tulle visata tema puhul. Laps aga nii diplomaatiline ei oska olla.
Teie ja teie abikaasa nägemus laste kasvatamisest on erinev. Abikaasa kasvatusmeetod on karmim. Teie 8 aastane poeg on hakanud kasutama isaga sarnast suhtlusstiili, ehk siis karjumist. Küsite, kuidas meest veenda tema meetodi ebatõhususes.
Tõepoolest, lapsed vajavad küll selgitusi ja seda, et nendega räägitakse, kuid põhilise käitumismustri selles osas, kuidas iseennast elus tunda, kuidas maailmaga suhestuda ja suhelda, võtavad nad oma vanematelt üle pigem igapäevaselt presenteeritava mudeli kaudu. Laps, kellega ei olda kontaktis, ei ole kontaktis teiste inimestega ka täiskasvanuna. Laps, kelle peale karjutakse, hakkab ka ise sellist käitumist näitama. Laps, keda lüüakse või, kes on näinud löömist pealt, hakkab ka ise lööma.
Ei ole kahtlustki, et teie abikaasa soovib pojale parimat. Siinkohal tekibki küsimus, mida on lapsel tegelikult vaja. Kas rutiinitaluvust ja kohusetunnet või hoopis sügavat sisemist teadmist ja enesekindlust, et ma ISE olen OK ja maailm minu ümber on põhimõtteliselt OK ja ükskõik, mis elu toob, ma saan hakkama. Ilmselt on tasakaal kusagil vahepeal. Lapsel on vaja teadmist, et täiskasvanu on tema jaoks olemas ja ta saab väljendada oma mõtteid, ükskõik kui jaburaid, ilma, et täiskasvanu seda kohe hukka mõistaks. Nii kasvab sisemine kindlus ja julgus olla mina ise. Lapsele on vaja ka teadmist, et piirid on paigas. See ei ole karistamine ega karjumine, pigem stabiilne teadmine, et meil käivad asjad just niiviisi nagu vanemad on teada andnud. Kui need piirid on ajakohased ja arvestavad lapse eripäradega, siis on karmust vaja suhteliselt vähe. Üldiselt on lapsevanemal 3 põhilist vastutusvaldkonda: 1. Lapse põhivajaduste rahuldamine (toit, eluase, piisav puhkus jne.) 2. Lapse arengu jaoks parima võimaliku toetuse pakkumine vastavalt enda oskustele ja lapse iseloomule ning eeldustele. 3-s vastutus on ehk kõige keerulisem, sest see eeldab leppimist geneetikaga, leppimist lapse puudustega ja võimete piiratusega.
Võiksite selgitada abikaasale, et muutus tekib vaid siis, kui ta taastab kontakti oma pojaga. Kuna isa ja laps lihtsalt karjuvad üksteise peale, siis peaks täiskasvanu leidma iga hinna eest nii palju jõudu, et mõista, et see ei toimi. Täiskasvanu roll on lapse hirmutavaid tundeid konteinerdada ja summutada, mitte neid tekitada.
Teiseks. Vägivaldne suhtlemisstiil tekitab vägivalda. Jõud leiab alati vastasjõu ja vastupanu. Agressiivsuse kasutamine on nagu noateral käimine. Ka karjumine on agressioon, küll mitte füüsiline, aga siiski. Kui lapsel on piisavalt emotsionaalset jõudu, siis võtab ta lihtsalt sama käitumise, võib olla ehk natuke modifitseeritud kujul üle. Kui aga ego on veel nõrk, siis võib juhtuda, et laps justkui alistub ja sulgub endasse. Selline kapseldunud emotsioon hakkab üsna ettearvamatult elama oma elu, tekitades ettearvamatuid vaevusi ka sügavas täiskasvanueas.
Kolmandaks. Stressisituatsioonis on lapse keha keemilisest tormist üleujutatud. Kehas möllavad stressihormoonid mõjuvad nii mälule kui keskendumisvõimele, kokkuvõttes õppimisvõimele, laastavalt.
Võiksite kodus poetada lauanurgale mõne raamatu, kus räägitakse laste kasvatamisest. Ehk hakkab see huvi pakkuma ka abikaasale ja ehk saab ta seal uue tõuke, kuidas ja millele tulevikus rohkem tähelepanu pöörata.
Raamatukogus leiate kindlasti näiteks raamatu:
"Mida on lapsel kasvamiseks vaja?", Jari Sinkkonen, Varrak
Ka meie kodulehel on nimekiri väga headest raamatutest.
