Need yu-gi-oh kaardid. Peavad olema ju kõigil. Ja siis nad vahetavad neid ja vahelduseks ka varastavad üksteise tagant. Täitsa jube. Üks räägib, et teine võttis ja teine ajab jälle kolmanda kaela ja nii edasi.
Varem kui olid spinnerid, siis midagi taolist ei olnud. Nüüd kogu aeg. Ja laps ise ütlebki, et teised võtsid ja siis tema ka võttis tolle poisi kaarte kapist. Mis teha. Olen rääkinud ja rääkinud. Siis lähen jälle täitsa närvi ja õiendan lapse kallal.
Laste jaoks on väga oluline olla osa grupist, „kui kõigil teistel on (see võib tähendada lapse jaoks ka ainult ühte või kahte tema jaoks olulist mängukaaslast, sõpra), siis peab see ka mul olema.” Laps võib arvata, et muidu teda ei aktsepteerita, teda narritakse, ei võeta mängu jne. Tema jaoks on tegemist tõsise probleemiga, kui ta ei tohi oma kaarte näiteks endaga kaasa võtta vmt. Antud juhul aitaks aktiivne kuulamine: kuulata, mis on lapse mure selle taga, et ta keeldub ilma kaartideta lasteaaeda minemast.
Samas on ju igati mõistetav, et lapse igale soovile ei saa järgi anda. See ei pruugi olla esiteks majanduslikult võimalik või ei pea vanem seda konkreetset tegu/ostu mõttekaks (tegemist vanema väärtushinnanguga). Sel juhul tuleks kindlasti selgitada lapsele oma väärtushinnanguid ja sealjuures üritada välja selgitada ka lapse ebasoovitava käitumise tagamaid. Laps võib vastata küsimusele miks? näiteks „Kõik teised ju ka teevad, ega mina üksi.” See näitab, et laps järgib teiste eeskuju ja ei ole enda jaoks võib-olla teadvustanud negatiivseid asjaolusid. Siin võiks lapsele selgitada "Mulle ei meeldi, kui sa luba küsimata teiste asju võtad, see valmistab mulle piinlikust… Ma muretsen, et kui sa võtad teiste asju, siis tuleb sellest koolis/lasteaias pahandus… kui sa nii käitud, siis valmistab see mulle muret!” Lapse ähvardamine kui selline ei ole kindlasti lahenduseks. Ähvardamine tekitab lapses vastupanu, hirmu ja seab ohtu laps-vanem suhte.
Kui tegemist on üldise probleemiga lasteaias/koolis, siis võiks teema üles võtta ka näiteks lastevanemate koosolekul
