18 kuud vana tüdruk. Sooviks teda kas selline karistusviis tweb lapsele kuidagi kahju.Lapsel on komme joosta diivani peal ning kuna see on ohtlik siis see pole lubatud. Alguses raagin temaga ning üritan tähelepanu mujale juhtoda, põhjendan ära, et joosta ei tohi kuna võib kukkuda ja emmw issi mureysevad tema pärast.Kui ta ikka ronib jooksma siis hoiatan, et kui ta edasi jookseb siis panen ta diivani kõrvale, et ta maha rahuneks. Vahest lõpetab ta siis ara joksmise teinw kord tõstan sinna. Olen ise kõrval aga nii kaua istume seal kuni ta maha rahuneb. Siis kallistame ning ma seletan uuesti et ma panin ta sinna, et ta wi jookseka diivanol ning, kuna ta võib kukkuda ja haiget saada. Samas lugedes karistamise kohtsa siis pole selline teguviis õige?
Pooleteist-kahe aastased lapsed on vanuses, kus nende minatunnetus on formeerumas ja nad tunnetavad end esmakordselt lõplikuna emast eraldiseivate indiviididena. Seega õpivad nad tunnetama oma mina-piire, vanemad tajuvad seda perioodi kui esmakordset "murdeiga", varem ehk sõnakuulelik ja "lihtne" laps hakkab oma iseloomu näitama.
Küsite, kas lapse karistamine toimib.
Psühholoogid on leidnud, et karistamine toimib, aga ajutiselt (korraks lõpetab ebakohase käitumise, mõne aja pärast käitumine aga kordub). Lisaks on karistamisel palju negatiivseid kõrvalmõjusid (räägin siinkohal füüsilisest ja emotsionaalsest /ilmajätmine, piiramine, pahandamine, hääle tõstmine/karistamisest)- kannatada saab vanem-laps usaldussuhe ning lapsed õpivad valetama, varjama ja vassima. Seega, karistamine ei toimi.
Teie viis lapse ebakohase käitumisega toime tulla on selline, et algul püüate rääkida (kohane sekkumine,- soovitaks teil olla konkreetne ja pika jututa, öelge näiteks: "Stop!". Sellega saate automaatselt lapse tähelepanu ja ta lõpetab ebakohase käitumise. Siis saate talle öelda, miks ei tohi diivanil joosta- rääkige minakeeles, ehk mis mõju/kahju on sellel käitumisel teile/või oht lapse turvalisusele), tähelepanu mujale juhtida (väikelastega võib töötada), siis ähvardate lapse diivani kõrvale tõsta (ähvardamine on negatiivne, seostub karistamisega,- pigem hoiatate last), siis tõstategi (sekkute, et lõpetada ebakohane käitumine). Istute lapsega koos, kuni ta rahuneb (mõistlik, lapsel on raske üksi rahuneda, ta ei oska veel seda, samal ajal peate lapsele selgitama, miks ta istub ja millist käitumist ootate edaspidi).
Väikesele lapsele tulebki asju rääkida korduvalt, kuna ta lihtsalt unustab ära, mida ema eelmisel korral selgitas. See on seotud ta arengutaseme ja aju võimekusega infot omastada/säilitada ja taastada.
