Tunnen end läbi kukkund emana.Mul on 3,5 aastane poeg.Muidu on poiss vaikne,veidi arg ja rahulik, aga kui talle miski ei sobi siis jonnib, hüsteeritseb ja karjub "ei taha" .Seda teeb ta kõige peale.Mina saan tema jonniga hakkama aga sellega läheb tükk aega.Proovin alati rahulikult rääkida temaga , kuid vahest ei õnnestu minulgi teda nõusse saada .Aga ämmal ja lapse isal see ei õnnestu.Ämm süüdistab mind ja lapse isa arvab,et olen lapse memmekaks teinud ja ära hellitanud.
Toon mõne näite igakord jonni muidugi ei ole)Ütlen lapsele ,et läheme õue.Tema sellepeale,et ei taha.Räägin rahulikult , siis jääb nõusse ja järgmine hetk jälle hakkab karjuma,et ei taha .Nii see kestab vahest 30-40 min.Ämm
loobub juba alguses ja ei lähegi õue.Tema arust ei ole see normaalne ,et laps jonnib niimoodi.Juba aasta aega.
Kõik hakkas peale, kui ma tööle tagasi läksin aasta tagasi.Laps jäi issi ja vanaemaga koju.Kuna laps on väga minus kinni, siis sain koguaeg telefonikōnesid kus laps taga lihtsalt hüsteeriliselt nuttis ja kõõksus.
Nüüd hakkasin teda lasteaeda harjutama.See mulle emotsioonselt nii kurnav ja raske.Käinud on ta alles 7 poolikut päeva.Lootsin,et saan temaga koos harjutada , kuni ta ära harjub.Kasvataja muidugi materdas mu sellepeale ära, et laps nii suur juba ja emme ei peaks kõrval olema.Kumb siin käsutab, kas laps või ema.
Nüüd tundun ma endale halb ema ja ei oska enam edasi minna.
Kas tõesti olen liiga kanaema ja kas tõesti on mu laps paha, ise ma sellest aru ei saa
Olete hetkel veidi ummikus, sest teie pere liikmed, ning praeguseks ka lasteaia õpetajad, on kritiseerinud teie kasvatusvõtteid. Olete pojaga väga lähedane ja peale teie tööle naasmist on lapse jonnihood sagenenud.
Kindlasti olete väga hea ja vastutustundlik ema ja kõige olulisem on seda endale igal hetkel korrata. Hoolivus on lapse kasvamiseks hädavajalik. Samas on laste jaoks oluline ka teadmine, et neid ümbritsevad enesekindlad ja endaga hakkamasaavad täiskasvanud. Kuna olete poja jaoks kõige lähedasem isik, siis talle on kõige tähtsam just tajumine, et teie olete kõrval stabiilne ja rahulolev. Seega, kui keegi arvab, et te ei ole mingis osas piisavalt hea või olete lausa halb, siis….ärge seda lihtsalt uskuge!
Arenguliselt on lapse jaoks olulise tähtsusega, kuidas vanemad sekkumisvõtteid kasutavad ja kas üldse kasutavad. Kui tundub, et mingi sekkumine ei toimi, siis oleks asjakohane ikka ja jälle säilitada paindlikkus ja avatud meel ning omandada ja katsetada uusi lahendusi. Lapsevanemad kasvavad ikka koos oma lastega ja mõnikord on meie lapsed meile suurimaks õpetajaks. Kui kõrvale panna erinevad teooriad ja lähenemised, siis suures plaanis on laste kasvatamises kaks kõige olulisemat tegevust või valdkonda. Esimene on lapsele igapäevaselt edastatav teadmine, et teda on kuulatud, tähele pandud ja mõistetud. Nii tunneb laps, et ta on oluline ja väärikas ja ta ei pea pidevalt ette võtma meeletuid tegusid selleks, et lapsevanem reageeriks. Laps saab sellist tagasisidet silmsidest, samal tasandil rääkimisest ja kuulamisest, lapse poolt öeldu ilma hinnanguta ja hukkamõistuta tagasi peegeldamisest, kehakeelest jne). Sama teema teine pool on aga see, et lapsele antakse küll igakülgset tagasisidet, et teda on mõistetud ja ta on väärikas isik, kuid alati ei saa seda tagasisidet kohe ja teised inimesed on ka tähtsad. Näiteks kui teil on mõni oma toiming pooleli, siis võiksite öelda:”Jah, ma kuulen sind, et sa tahad mulle midagi rääkida. Praegu ma lõpetan siin tädiga rääkimise/ pesu masinasse panemise ja siis ma kuulan sind tähelepanelikult.” Niiviisi areneb lapses stressi maandamise ja emotsioonidega toimetuleku oskus ning ka empaatiavõime. Teiseks oluliseks valdkonnaks on igapäevane piiride seadmine ja lapsevanemate etteaimatav käitumine. Piiridest rääkides ei mõtle ma karistamist. Karistamine on tagajärgedega tegelemine. Piiride panemine on ebasoovitud käitumise ennetamine. Laps peaks iga päevaga õppima, mis on vanematele ok ja mis mitte. Kui laps käitub ebasoovitavalt, siis tuleks talle sellest teada anda ja tegema peaks sedan nii, et ta lei jääks mingit kahtlust, et ema/ isa mõtleb seda tõsiselt. Näiteks, kui laps karjub:”Ma ei taha.”, siis esmalt laskute tema tasemele, võtate tal käest kinni, vaatate silma ja ütlete, et saate aru, et ta ei taha seda teha ja ta on pahane, aga seda peab siiski tegema, sest (mingi põhjendus). Kui laps jätkab, siis tuleb teil see kindlalt lõpetada. Kindlasti kaasneb esialgu mitmeid frustratsioonihoogusid ja peate korduvalt last rahustama, kuid niiviisi õpib laps oma emotsioonidega toime tulema ja temas juurdub teadmine, et tal on kõrval turvaline täiskasvanu, kes teab, kuidas asjad käivad ja ta ei pea alati siin maailmas üksi hakkama saama ja vastutust enda peale võtma.
Psühholoogias on termin “piisavalt hea ema”. See tähendab, et ema ei pea olema n.ö. üliinimene. Ema hoolib lapsest, kuid ei jäta tähelepanuta ka enda vajadusi. Hästi toimetulevad inimesed kasvavad just niiviisi. “Liiga hea ema” puhul võib juhtuda, et laps ei õpi oma väikeste frustratsioonimomentidega toime tulema ja suureneb oht meeleolu ja käitumishäireteks täiskasvanueas.
Et veelgi teadlikumalt oma last kasvatada ja arendada, võiksite raamatukogust võtta Isabelle Filliozat raamatu “Minu mõistus on otsas! Kuidas toime tulla jonni, nutu ja vihapursetega 1-5 aastat.” See on informatiivne, lihtsas keeles ja situatsioone lahti seletavalt kirjutatud raamat. Lisaks on seal palju illustreerivaid pilte, kus lapsevanemad end tihti ära tunnevad.
igakord jonni muidugi ei ole)Ütlen lapsele ,et läheme õue.Tema sellepeale,et ei taha.Räägin rahulikult , siis jääb nõusse ja järgmine hetk jälle hakkab karjuma,et ei taha .Nii see kestab vahest 30-40 min.Ämm 