Tere! Ma ei ole oma eluga absoluutselt rahul ja tahan midagi muuta. Ainult, et ma ei tea täpselt mida ja kuidas. Esiteks ei meeldi mulle enam see inimene, kes ma ise olen. Aga selleni olen ma jõudnud läbi oma kolme lapse. Mul ei ole nendega selliseid suhteid, nagu ma tahaksin ja ma ei oska neid luua. Ma ei ole oma lastega lähedane, eriti peaaegu 16-aastase pojaga. Ma olin liiga noor, kui ta sündis. Aga ta oli väga oodatud. Ma lihtsalt haavusin, kui ta pooleteistaastaselt üleöö või õigemini pärast minu 10 päeva kestnud reisi ainult issit tunnistas. Ma pole sellest kunagi üle saanud, s t me pole pärast seda kunagi lähedasteks saanud. Aga ma ikka veel loodan, et olgugi, et ta on juba peaaegu täiskasvanud, ehk on veel mõni rong, millest ma pole maha jäänud. Aga ma ise ei oska. Peaaegu 4-aastane tütar on hakanud ka oma issit rohkem tunniastama kui mind. Viimase põntsu andis mulle praegu pooleteistaastane poeg, kellega me suutsime niiviisi tülli minna, et ta ainult hoidjat tunnistab. Ma võiksin lihtsalt oma asjad kokku pakkida ja ära kolida. Mu lastel ei ole mind tarvis. Ja see teeb nii haiget. Aga ma lihtsalt ei oska seda muuta. Kui te oskaksite mulle kasvõi raamatut soovitada, mida ma küll tegema pean...
Teie kirjast kumab palju süütundeid ja pettumust iseendas ema ja inimesena. Kindlasti on need tunded rasked kanda ja teevad keeruliseks igapäevase emarolli ning nagu tõdete isegi, siis negatiivsed tunded kanduvad teile inimesena laiemalt.
Olete analüüsinud ennast ning järeldate, et lapsed ei vaja teid- kuna eelistavad teie abikaasat (või hoidjat). Julgen oletada, - et see on liialdatud ja ebarealistlik, negativistlik uskumus, kuid loomulikult ei soovi ma vähendada teie kogemust. Küsiksin nii- et kui näiteks teie sõbranna räägiks teile, et tunneb end emana kehvasti, mida ütleksite siis talle? Kindlasti ei nõustuks te temaga ja tooksite mitmeid näiteid, mis tema väite ümber lükkavad.
Inimesetena kipume aga tegema sageli liialdatud ja negatiivseid järeldusi oma olemuse, väärtuslikuse vm aspekti kohta- ja kasu pole neist grammigi.
Ükski inimene pole ideaalne, oleme kõik oma tugevate ja nõrgemate külgedega. Oluline on ennast ka aktsepteerida ja teisalt nägema, kus on arenguruum- ning puudustega teadlikult tööd tegema.
Kaasajal räägime piisavalt heast emast- ebarealistliku ideaalse asemel, ja kuna olete valmis ennast muutma, tegema tööd iseendaga, et muuta suhted oma kolme lapsega rahuldustpakkuvamateks- siis tahan teid julgustada soovitud teekond ette võtma ja öelda, et see on täiesti võimalik!
Üks võimalus on lugeda raamatuid, ning saada sellisel moel teadlikumaks. Soovitan teile autorina Taani pereterapet Jesper Juuli, kellel on eesti keeles ilmunud mitmeid häid, kaasaegse vanemluse teemalist raamatut.
Teine viis on õppida kogemuslikult, kasutades õpitut kohe praktiliselt. Kutsun teid lastevanemate suhtlustreeningule, Gordoni perekooli. Vaadake lähemalt koolituse sisu ja infot algavate gruppide kohta:http://www.sinamina.ee/pesa/admin.php?page=foorum_postitused&fid=4&tid=5565
Lisaks sellele soovitan teile isiksuslikuks tööks ja enesearengu heaks võtta kontakti psühholoogi või psühhoterapeudiga, et toetavas ja mõistvas keskkonnas ennast analüüsida ja sisse viia vajalikke muutusi.
Loodan, et saite mõne idee, kuidas edasi minna!
