Tere!
Kirjutan oma 3-aastase tütre kohta. Viimasel ajal on ta üha rohkem hakanud mulle vastu, karjudes, sõna ei kuula ja kui peale mitmeid kordi palumist juba kõvemat häält teen, siis hakkab jalaga vehkima. Vehkimise all mõtlen seda, et ta nagu ähvardaks lüüa. Ta teab küll, et lüüa ja haiget teha ei tohi aga teeb seda ikkagi kui emotsioonid keema lähevad.
Täna hommikune situatsioon:
Aitasin lapsel hommikul riietuda, kuni lihtsalt nalja pärast lõi mind jalaga. Peale seda keeldusin teda aitamast ja ta pidi seda ise tegema. Karjus, et tema ei oska ja no tegelikult ei tahtnud üritadagi. Muidu oskab küll riietuda. Lõpuks olid minul emotsioonid pea peal kokku löönud ja juba karjusin, et ei aita teda ja pangu riidesse. Saatsin teda vahepeal rahunema, et ka ise rahuneda, tuli tagasi ikka röökides.
Olen aru saanud, et see tema karjumine ja röökimine on tulnud minust, kui vihaseks saan, siis käratan kõvasti, tema arvates on see vist juba normaalne. Mul endal on väga häbi muidugi aga ei oska muud moodi ennast kehtestada ka, sest paludes ju ometi mind ei kuulata.
Nii hommikusesse teemasse tagasi, kui asi oli kestnud juba pikalt, täpset aega ei tea aga tundus terve igavik. Olles ise rõdul rahunemas käinud ja ikka tema "ei oska" riietuda. Saatsin lapse lõpuks teise tuppa, et tulgu tagasi kui oskab, mingi aja möödudes tuli, pluus näpus, ennem oli pähe tõmmatud ainult, et nägu väljas. Kallistasime, kaisutasime, tegime seda ennem ka muidugi aga nüüd ta tuli nagu andeks paluma, oli teistsugune. Istus veidi süles ja rahunes, rahunesin mina ka! Pool tundi hiljem võttis pluusi ja ütles, et mina nüüd õpin ja pani pluusi nagu naksti selga.
No miks ta siis järsku oskas? Miks ta siis järsku seda teha tahtis? Milleks kakelda, vastu vaielda, karjuda ja mind endast välja ajada? Minul on jube paha tunne, kui karjun lapse peale. Ma tean, et karjumine ei ole lahendus aga ei suuda ennast talitseda sel hetkel, kui laps mulle vastu röögib täiest kõrist. Kas ma vajaksin nõustamist, kas see aitaks mul rahuneda kui juba vihane olen?
Tänane teine situatsioon:
Laps ajas pusled laiali ja loopis mööda põrandat neid. Palusin seda mitte teha ja kokku koristada, seat kaovad ära. Veidi ta koristas ja mingil hetkel ütles "ei oska", õpetasin sõnadega eemalt, et võtku üks haaval. Tema "ei oska" jne ja pikalt kuni mina juba käskisin kokku koristada, hakkas täiest kõrist röökima "eiii" ja jalaga ähvardama, siis sain kurjaks, tõstsin ta sinna puslede juurde koristama. Kui teda tõstsin, siis lasi ennast süldiks ja lõi pea vastu põrandat ära, sai haiget. Aga koristama polnud ta ikka nõus. Olin eelnevalt talle öelnud, et võtan siis pusle ära ja enam tagasi ei anna, kui sõna ei kuula. Tema muidugi, et võtku ma jaa ära. Peasigi, et koristama ei peaks. Lõpuks kaotasin enesevalitsuse täiesti ja tutistasin teda. Seda tutistamist on kunagi veel juhtunud, ammu aga ikkagi minu südametunnistusele see on jäänud. Laps lõi jalaga, või ähvardas, lükkasin jala alla, tundus löömisena või oligi äkki seda. Laps nuttis ja siis peatas nutu, koristas asjad ära. Läksin diivanile, olin shokis iseenda käitumisest, siiani olen. Laps tuli ka, rääkisime asjast, et mis juhtus ja miks jne. Ütles, et tegin haiget talle, hakkas nutma, kallistasime, palusin vabandust, nutsin ise ka.
Miks ma nii tegin, ei saa aru?! Kuidas ma suudaksin ennast talitseda vihahoos? Ma tean, et kui ma ise rahulikuks jään, siis on laps ka rahulikum aga ma ei suuda mingi hetk enam. Ma ei taha ju oma lapsele haiget teha ja tema peale karjuda, mäletan, mis tunne minul oli. Ma ju tahaks, et minu lapsel seda tunnet ei ole aga käin täpselt oma ema jälgedes. Tahaksin asju sõnadega ja rahulikult lahendada aga miks ma ei suuda rahulikuks jääda, kas mind aitaks miski?
Ma ei tahaks, et mu laps arvaks, et karjumine on normaalne. Ma ei taha, et ta lööks ja ähvardaks lüüa ka, ma isegi ei tea kust see komme tulnud on, varem pole nagu olnud.
Kuidas oleks olnud ideaalne lahenduskäik meie tänastele juhtumitele? Kas oleksin pidanud talle pluusi ise selga panema, kuigi tean, et ta oskab aga laiskusest ei viitsinud? Puslesid oleksin võinud muidugi appi koristama minna aga tahtsin sel hetkel, et ta seda ise teeks, mina koristan nagunii koguaeg.
Igaljuhul olen täiesti läbikukkunud emana ja sooviksin head nõu.
Teile näib, et olete läbikukkunud emana, olete endas pettunud ja õnnetu, et ei suuda lapse trotsile rahumeelselt reageerida. Eks need 3-aastased ju ongi väga keerulised, pidevalt on üks „tahan“ ja „ei taha“ või „ma ise“ ja siis jälle „ei oska“ jne. Muidugi pole asi selles, et ta ei oska, seda enam, et ta ju on ka uhke selle, üle, et järjest enam oskab ja on iseseisvam, kuid samas vahel ju saab jaks otsa või pole siis jälle tuju jne.
See ongi üks pöörane aeg emadele, sest 3.a.laps on küll palju iseseisvam, kuid samas ka piisavalt sõltuv emast. Selles vanuses lapsed võivadki käituda väga vastuoluliselt ja tujukalt ning on väga tundlikud ema emotsioonide ja tagasiside suhtes. Teil on täiesti õigus, et teie enda seisundid mõjutavad suuresti ka teda. Piisab vaid veidi näidata üles pettumust või ärrituvust ja juba ongi temagi enesekindlus kadunu, ta tunnetab ohtu saada pahameele osaliseks. Selles vanuses lapsele ongi kõige raskem taluda ema hukkamõistu, tal on häbi enda pärast ja see võtab temalt kogu energia. Te justkui peegeldaksite teineteist ja vahel polegi selge, kas laps muutub abituks ja protestib teie ärrituse pärast või teie pahandate tema tõrksuse peale. Saan aru ka nii, et teil endal pole head kogemust, kuidas emad lapse korrale kutsuvad ja kardate, et olete oma emalt tahtmatult võtnud üle neid viise, mida ise heaks ei kiida. Ja mis veelgi enam, ka teie laps hakkab jäljendama teid.
Mõistan, miks end vahel nii pettununa tunnete. Olla oma lapse peale pahane, on ju üsna loomulik. See on koguni üks oluline arenguülesanne talle – ta peabki kogema, et emad ei ole vaid leebed ja rõõmsad ja on asju, mis neile ei meeldi ja nad saavad pahaseks, kuid armastavad ikka. Hea ongi kogeda, et armastuse ja hoolimise juurde käivad erinevate emotsioonide kogemine.
Kuid jah, karjumine, tutistamine jms pole just parim viis lapsele tunnetega toimetulekut õpetada, samuti teiste piire arvestama. Te ju väga tahaksite jääda rahulikuks ja samas, et asjad saaks tehtud, et laps teeks seda, milleks juba suuteline on. Ja piire on tõesti vaja. Kõige tõhusam ongi sellistes olukordades kasutada kehtestavat mina-sõnumit või siis lihtsalt mina-sõnumit (vt meie kodulehelt ka Suhtlemisoskuste KKK). Eelduseks on teadlikus sellest, mis teid häirib ja mida tunnete. Näiteks nii: kui sa mind lööd, siis saan haiget ja pahaseks; mulle ei meeldi sind aidata, kui sa mind togid; mulle ei tee löömine nalja, ma saan pahaseks. Või siis lihtsalt väljendada oma ootusi: ma tahan varsti õue minna ja mul on hea meel, kui paneksime täna koos kiiresti riidesse; mulle meeldib, kui kõik mänguasjad oleksid oma koha peal, siis ei kao midagi ära ega lähe katki. Te ise märkisite oma kirjas, et hea oleks ju koos koristada ja siis asjad laabuvadki. Tõepoolest, ka suurematel lastel ongi väga üksi koristada. See on üks suur jõupingutus, milleks nad siis, kui juba õhus on pahandus, enam suutelised ei ole. Seda enam, kui mõni tegevus ongi juba seostunud negatiivse kogemusega(või mõjub vahel üksi koristamine või riidessepanek koguni karistusena), siis võib ju olla automaatselt käivituda trots. Sel juhul ei tähenda tõesti, et laps oleks äkitselt juba omandatud oskuse kaotanud, vaid ta kardab jälle tüli. Oleks ju suurepärane, kui mõnda aega teadlikult üritaksite need ohukohad, kus tavaliselt riiuks läheb, suuta teadlikult muuta positiivseks kogemuseks. Näiteks algatades ise mõnd tegevust, koristamist rõõmsalt ja kutsudes last appi näitama, kuhu asjad tuleb panna, kasutada ka mängulisust.
Kõige toredamad on aga positiivsed mina-sõnumid, nt: mind rõõmustab see, et panid täna ise riidesse, nüüd saame kauem koos mängida. Olenevalt olukorrast, mida lapse käitumine teile tähendab. Mina-keel on hea viis end väljendada nii, et ei kritiseeri laps, ei anna talle hinnanguid ega pea ähvardama tagajärgedega. Kõik hirmutamised ja etteheiteid, samuti karjumine, nagu olete kogenud, tekitavad vaid lapses vastumeelsust ja tülid kerged tulema. Kui vahel hääletoon muutubki, siis ikka jääge mina-keele juurde. Tunded, sh ka teie pahameel, on täiesti loomulik. Ei saa ju sõbralikult öelda, et mulle ei meeldi, kui mind lööd. Olulisem kui vaoshoitus ja iga hinna eest rahulikuks jäämine, on vältida lapse enda halvustamist ja alandamist. Kui kinnitate positiivse tagaside lapse käitumisi, siis need kinnistuvad, sest laps ju vajab tunnustust ja ootab teie märkamist. Tema suur rõõm on tunda, et saab teile heameelt teha. Teie kallistamised pärast pahandusi on küll hea lepituseks, kuid jälgige ka seda, et laps ei saaks lähedust vaid peale pahandusi. See võib omakorda olla koguni vahel mõne lapse jaoks peamine viis lähedust ja tähelepanu kogeda. Sellest oleks ju kahju. Seega, tunnustage teda piisavalt ja jagage rõõmu temaga koosolemisest, et ta tunneks end väärtustatuna.
