Tere!
Meie peres kasvab õks 4 aastane poiss, kes muidu on igati tubli ja kelle arengut ja valitukuid me oleme alati püüdnud toetada nii palju kui närv lubab.
Probleem on selles, et kui laps on minuga kahekesi on meie suhe ideaalne, saame käia koos poes ja kõik on rõõmsad. Kui laps on koos oma isaga (elame kõik koos nagu pereinimesed ikka) siis on ka isaga läbisaamine suurepärane ja probleeme pole.
Kui me aga kolmekesi oleme, siis on täieslik katastroof ja kaos. Jonn ja tähelepanu nõudmine. Meil on võimatu käia 3-kesi poes, sest laps lihtsalt hakkab õli tulle viskama kuni me mehega ärritume üksteise peale, sest mõlema vanema arust käitub teine valesti, last ei süüdista me kumbki. Isegi õhtuti peale tööd ei saa ma kodus oma mehega rääkima, kui meil on vaja rääkida siis ma helistan talle tööajast või räägime siis kui laps magab. Aga see ei ole kaugeltki mitte normaalne.
Ma olen ise möelnud, et vahe võib tulla sellest, et meil on erinevad reeglid. Me küll jälgime samu põhimõtteid aga paratamatult on meie käitumine ja tulemus erinev. Mina olen rohkem meelitaja ja mees on nõudja. Samas me jagame samu väärtusi, ei alanda ega riidle lapsega jne. Kui laps on mehega siis lapsele sobib selline konrkeetne käitumine ja minuga olles selline ninnu-nännu läbi mängu. Me mehega ka väga üritame sarnased olla, aga reaalsus on see, et peale tööd on kõik väsinud ja on vaja rääkida ja siis laps ei lase rääkida ja pinge kasvab ja lõpuks on kõik pahased ja me mehega riius, lapsel tekib siis justkui rahulolu ja ta toimetab omaette edasi.
Ma ei tea kuidas edasi. Tahaks ka normaalse pere elu elada, mul on suurepärane laps ja mul on suurepärane mees ja ma usun, et olen hea naine ja hea ema, aga millegipärast on meie pereelu korraldus täielik kaos.
Teil on tore pere, peate kõiki tublideks ja püüate erinevusi mõista, kuid ometi on kolmekesi olles pinged kerged tulema. See kurnab tõesti ära ja lõpuks tundubki parem koosolemisi hoopis vältida. Väga hea eeldus asja parandada on teie mõistev suhtumine ja et te ei süüdista kedagi. Oletate, et asi võib olla erinevates reageerimisviisides, kuid te ei anna hinnangut, et üks on parem kui teine. Seegi on kahtlemata väga mõistlik suhtumine. Ikka on nii, et kaks inimest on erinevad ja ei tee asju samamoodi, üks on leebem kui teine jne. Õigupoolest on isikupärased erinevused rikastavad. Lapsed on võimelised ka erinevate käitumisviisidega kohanema, kui tegemist pole just otseselt vastuoluliste käskude-keeldude ja reeglitega. Teie kahekesi olemised näitavad, et ka teie poeg suudab kohaneda kahe eri viisiga, kuid asi muutub keerulisemaks, kui need kaks erinevust korraga on. Kujutan ette, kui palju see häirib teie pereelu. Veelgi enam kurnab see suhet, kui te ei saa ka omavahel rahumeelselt teema üle arutleda, vaid peate tegema seda nö distantsilt.
Ma siiski arvan, et peamine probleem ei ole selles, et olete mehega erinevad, vaid pigem selles, et poiss tajub pingeid teie vahel. Ta on segaduses, sest olles ühe poolt on ta ju teise vastu. Võimalik, et teie vaidlused teevad teda juba ette ärevaks ja käitumine muutub provotseerivaks. Mitte et ta tahaks pahandust, vaid ta lihtsalt ei tule toime oma ärevusega võimalike tülide pärast. Samuti tekib paratamatult oletus, et kui te kolmekesi välja lähete, võib ka teil mehega olla juba kõrgendatud valmisolek pingete vallandumiseks ja piisab vähesest, et kõik kordub. See on nagu isetäituv ennustus – varasemad kogemused loovad eelduse järgmisel korral sama mustri kordumiseks.
Niisiis, te vajate muutust selles korduvas mustris. Kui teil mehega pole otseselt teineteise põhimõtete suhtes vaidlust, siis kas oleks võimalik siiski selle pinnalt ühtlustada mõnd reeglit, kui te koos välja lähete või kodus olete. Üks reegel võiks näiteks olla see, et kui üks teist reageerib poja käitumisele, siis teine ei arvusta seda poja juuresolekul ja loomulikult ei anna ka vastuolulist korraldust. Kui teil on mehega omavahel usaldus, et olete vanematena hästitoimivad ja kummagi kasvatus ei ole kuidagi lapsele kahjulik, siis sellele saategi toetuda. Veel leppige kokku, mis on lubatud ja mis mitte (nt vältida lapse hirmutamist, halvustamist) et ei tekiks segadust ja teineteise tühistamisi, mis võimaldaks ka pojal manipuleerimisi. Kui aga on tõesti midagi, mida te teineteise kasvatusviisides üldse heaks ei kiida, siis looge ka selles selgust, kuid ikka omavahel, et ei oleks konkreetses olukorras poja juuresolekul enam vaja sellega tegeleda.
Pakun teile veel üht mõtet, mida võiks proovida, kui kolmekesi välja lähete. Näiteks leppida kokku, kes on lapse korralekutsumises seekord peamine vastutaja ja teine ei sekku ning järgmine kord teistpidi. Seda vähemalt niikaua, kui on oht sattuda vaidlusse ja poja käitumine on sellest tulenevalt liialt probleeme tekitav.
Kui teil peaks olema huvi selle vastu, millised käitumisviisid on mõjusad, kuidas piire seada nii, et lapse vajadused ei oleks kahjustatud, kuidas toimib näiteks piitsa või prääniku meetod, kuidas lahendada probleeme jne. siis soovitan lugeda näiteks vastavat kirjandust ja selle üle koos arutleda (meie kodulehel on ka pikk nimekiri raamatutest).
Kindlasti on praegu aga esmatähtis, et saaksite mehega taastada hea kontakti ja omavahel rääkimised muuta rahumeelseks ja vastastikku toetavaks. Alustagegi sellest, et arutlete, mis teie vahel toimub, mis teeb raskeks teineteise arusaamu ja käitumisviise aktsepteerida, tunnustage seda, mis on hästi ja leidke üles see, mis teid häirib ja teie suhtes rahulolematust tekitab. Võib ju olla, et asi polegi üldse poja käitumises, vaid on teemasid, mis on teie enda vahel lahendamata. Kui nii, siis võib kasu olla ka pereterapeudi poole pöördumisest.
