Tere,
olen mures oma äkkilise käitumise pärast, see kestab juba kaks aastat, kui ma ei suuda hoida kontrolli all oma negatiivset emotsiooni, oma ärritust. Olen proovinud ka medikamente mis rahustavad, erinevaid mõtteviisid, asendajaid.
Olen kahe aasta vanuse vahega lapse ema, kuna nemad mul alles väikesed, lasteaias ei käi. Kogu aeg koos, meil kolmekesi on väga tore muidu ja lõbus, olen harjunud sellega kuidas elame ja tunnen end meie mullis hästi. Asi mis segab on minu pedantsus, ma olen alati olnud nö puhtuse friik, ei salli sodi põrandal, ei salli tolmu mööbliesemetel... ja kui juhtub siukene hetk kui kodus jälle kole ning lapsed jonnised ilma asjata viskavad pikali karjuvad nõuavad üht-teist, tujust ära, ei kuula, soditavad, kallavad piima põrandale jms , vaatan seda kõike ja ärritun, saan väga vihaseks, võin lastele laksu anda, karjuda, nende arust käitumise pärast, ise aga mõistan et kui kodu oleks korras, need jonnihood mind ei lööks tasakaalust välja.
Probleem ei seisne peres vaid mu kiiksus, kuid sellest kannatada saab ainult minu pere. Tahan nii väga oma kiiksust lahti saada.
Väga vabandan psühholoogide ja lugejate eest, ärge mõstke hukka, endal on ka sellest süda valutab, see ainult tundub et problem on lihtne ja lahendus on silmnähtav, kuid täiesti kaotan kontrolli enda eest, kui olukord on selline...
Teile teeb muret teie käitumine lastega, sest ei suuda loobuda oma pedantsusest, samas aga näete, et lapsed ning kogu pere kannatab selle teie eripära tõttu. Kirjutate, et olete võtnud rahustavaid medikamente, püüdnud muuta mõtteviisi jms, kuid see ei ole olukorda paremaks teinud.
Tore, et olete olnud valmis katsetama erinevaid asju, mis võiksid aidata paremuse poole. Ehk peaks ses osas ikka järjekindlalt edasi tegutsema: püüda muuta mõtteviisi ja uskumusi, püüda end korrale kutsuda, püüda olla teadlik sellest, mis võib käivitada teie emotsionaalse plahvatuse, ja selle teadmise kaudu vähemalt osa plahvatusi (ja seega ka laste kannatusi) ära hoida. Üks võimalus on kasutada lihtsalt toimivaid nippe: kui on oht üle reageerida, lugeda kümneni või juua aeglaselt ära klaas vett; kasutada huumorit, nt nähes tolmurulli, tervitada seda ja öelda talle: ahaa, sa arvad, et ajad mind vihale, aga mina ei tee lihtsalt sinust välja!
Nipid võivad aidata, kuid eelkõige aitab mõtteviisi muutus, mille kaudu saab võimalikuks ka käitumise muutus. Tihti on sellistes olukordades, mida kirjeldate teie, tegu kontrolliga. On loomulik, et inimene tahab omada kontrolli oma elu üle, tal peab olema tunne, et tema ise juhib oma elu. Paraku on elus tihti olukordi, kus võib tunduda, et see kontroll oma elu üle on liialt vähene või puudub hoopis.
Kui lapsed on väikesed, võib samuti tekkida sarnane olukord. Vanematel võib olla tunne, et nad ei saa oma lastega hakkama, et lapsed on juhitamatud, allumatud. Ja tõesti: lapsed nutavad, nõuavad oma tahtmist, ilmutavad kangekaelsust, neil on maailmast oma arusaam, neil on omad lahendused (mis vanematele on tihti vastuvõetamatud) ja vähene elukogemus. Kas ka teie puhul võib olla, et kuna laste „jonnihood“ ei allu teie kontrollile, siis püüate kontrollitunnet saavutada korras ümbruse kaudu (kirjutate: kui kodu oleks korras, siis teid jonnihood ei häiriks). Kuid kas mõelda võiks ka vastupidi: kui ma saan lastega paremini toime, väheneb vajadus tegelda tolmurullidega. Seesugune lähenemine teeb ka laste olukorra turvalisemaks: kui laps tunnetab, et ema on kannatlik, rahulik ja lastega juhtuvate olukordade eest vastutust võttev, on lastel rahulikum olla-kasvada.
Lapsed vajavad palju armastust, kuid nad vajavad kindlasti ka piire. Kui suudate paremini piiritleda lapsi, olles järjekindel selles, mida tohib ja mida ei tohi, samuti päevarutiinide loomises jm, siis kas ka see võiks teile anda rohkem tunnet, et saate keerukate olukordadega hästi hakkama, ei reageeri üle, säilitate kannalikkuse ja mõistvuse lastega toimetades. Oluline on märgata, et see, mida laste puhul tihti nimetatakse pahanduse tegemiseks, on lapse jaoks hoopis maailma ja suhete uurimine, uute kogemuste omandamine, kord kogetud reaktsioonide üle kontrollimine jne. Vaatenurga muutmine muudab alati ka reageerimisviisi.
Kindlasti peaksite mõtlema ka sellele, kui palju saate kahe väikese lapse juurest eemale. Lapsed on toredad ja tore on nendega koos „mullis“ olla, kuid kindlasti peaks teil olema ka oma aeg, mõnedki omad tegevused väljaspool emaks olemise rolli. Isiklike vajaduste parem rahuldamine lisab ikka kannatlikkust ja rahulikkust. Ka paarisuhte korrasolek on enamasti rahu ja lahkuse allikas.
Kui tunnete, et siiski ei tule selle olukorraga iseseisvalt toime, siis võiksite kaaluda ka nõustamisse pöördumist, kus saate oma teemaga tegelda professionaali abiga ja süstemaatiliselt.
