Tere. Olen tõsiselt jännis oma 10a poisiga. Nimelt on viimaste kuude jooksul saanud muidu rahulikust ja reeglitest kinnipidavast poisist üks mässav ja trotsi täis laps. Ei sobi mitte üks asi enam, küll on toit vastik mis õhtusöögiks on tehtud, kodused ülesanded on õpetaja meelega välja mõelnud just tema kiusamiseks, enda pesemine on mõttetu ajaraiskamine, toa koristamine ei tule kõne allagi. Suhtlemine ema-isaga on stiilis "te käitute minuga ka halvasti, teie ei kamanda mind ja ma võin teha mida ise tahan". Tema jaoks temaga halvasti käitumine on aga see, et ma ei vii teda autoga kooli hommikul (kool asub 10 min jalutuskäigu kaugusel), ei tee tema eest koolitükke ära ja ei ütle vastuseid ette, tahan et ta annaks teada kus peale kooli läheb ja mis ajal koju jõuab jne. Arvuti teema on ka vägagi terav. Lapsel on oma arvuti, kuid olen üritanud ikkagi piirata netis olemise aega. Kui aeg saab täis (tavaliselt kuskil tund aega korraga), siis hakkab lunimine et tahab veel olla. Ja kui kauem ei luba olla, on kisa lahti, et see on tema arvuti, mina ei tohi seda ära võtta kuna see on talle ostetud. Ei saa nagu aru, et on reeglid. Olen rääkinud lapsega, küsinud miks ta nii teeb või mis teda nii vihaseks ajab. Ei tea, on vastuseks. Selline trotslik ja võitlev käitumine käib kuidagi hooti, vahest on nädalate viisi rahulik, ei mingit ülbitsemist ega vastuhakku, ja siis tuleb justkui paisu tagant. Lihtsalt ei tule peale kooli koju, ilmub õhtul 8 paiku ja hakkabki pihta: ei õpi, ei taha süüa, ei lähe pessu, pole teiste asi kus ta oli ja mida tegi, tema läheb üldse minema kodust sõbra juurde sest seal võib kõike teha ja keegi ei keela.
Mõistus on otsas, ma lihtsalt ei oska enam midagi teha. Tunnen, et rääkimine ei vii ka kuhugi. Laps lihtsalt ei taha aru saada, et ta peab vastutama oma tegude eest, vanemaid võiks mingilgi määral kuulata ja kokkulepetest kinni pidada, et terve maailm ei ole tema vastu.
Sai küll väga pikk jutt, kuid loodan, et oskate mingitki nõu anda.
Küsite, mida ette võtta oma 10 aastase pojaga, kelle käitumine on muutunud viimaste kuude jooksul päris palju.
Olete pojaga proovinud rääkida, kuid ta ei oska ka ise oma käitumisele seletust leida.
Kui tavapäraselt pidas laps end oluliselt rahulikumalt ülal, siis võiksite arutleda, kas tema elus oli toimumas mingeid sündmusi või muudatusi, kui uus käitumine alguse sai. Kas lapse elukoht on sama, kas sõbrad on samad, kas peres on aset leidnud mingeid uusi sündmusi? Võiksite nõu pidada ka klassijuhatajaga või mõne aineõpetajaga, ehk on neil oma seletus olukorrale. Lapse käitumist mõjutavad väga palju ka lapsevanemate omavahelised suhted. Kui laps tajub, et midagi negatiivset on õhus, siis tema ärevuse tase tõuseb. Ta ei oska enda tundeid lahti seletada, kuid ta hakkab oma halba enesetunet “välja käituma”. Mõni laps tõmbub rohkem endasse, teine muutub agressiivseks.
Kui mingeid muudatusi last ümbritsevas keskkonas asetleidnud ei ole, siis on üsna tõenäoline, et tegu on teismeea esimeste märkidega. Tavaliselt jõuavad tüdrukud n.ö. eelteismeikka 10-11 aastaselt, poised aga 11-12 aastaselt. Siiski on need pirid keskmised ja lapsed on kõik väga erinevad. Eelteismelised poisid muutuvadki laisemaks, isegi räpasemaks, nende tulemus koolis kipub halvenema, tuleb juurde agressiivsust ja vägivalda. Nad on raskesti juhendatavad. Mõnikord armastavad suhelda poisilike tüdrukutega, kuid poistegruppi kuulumine on väga oluline. Esineb isegi varguseepisoode tavaliste laste juures. Teevad oma iseseisvuse katsetusi: Kas saan hakkama? Veelgi olulisemaks muutub isa roll poisi tasakaalukuse ja emotsioonide maandamisel. Kuna teismeliste, eriti poiste, suguhormooni tase tõuseb järsult ja väga palju, siis see mõjutab lapse tundeelu oluliselt. Emotsioonid kõiguvad ühest äärmusest teise ja tegelikult on laps ise segaduses. Ta tõepoolest ei oska teile vastata, mis temaga toimumas on.
Siinkohal on oluline, et täiskasvanu ei laskuks lapse tasemele. Täiskasvanu peaks mõistma, et agressiivsus ja negatiivsed emotsioonid ei ole otseselt suunatud tema vastu. Laps lihtsalt ei oska nendega midagi pihta hakata. Täiskasvanu peaks olema lapse emotsioonidele konteineriks. Loomulikult ei ole alati võimalik rahulikuks jääda ja see on normaalne, sest nii laps õpib, et ta peab arvestama ka teiste inimeste tunnetega. Teismeeas on põhiline teema oma piiride katsetamine. Kui lapsevanem hoiab piirid väga jäigad, siis see on nagu surve avaldamine õrnale klaasile, kuid kui piirid on jälle liiga nõrgad, siis laps saab küll, mis küsis, kuid alateadvuses tunneb, et temast ei hoolita piisavalt. On tõeline kunst hoida need piirid lapse jaoks eakohased ja paigas, on kunst last täiskasvanulikult kuulata, temaga arvestada ja vajadusel end tulemuslikult kehtestada. Teismeline avaldab vastupanu kogu jõuga. Paraku on see tema arenguline ülesanne- vastandada end kogu maailmale ja murdeeas murda tasapisi (või jõulisemalt) end lahti vanematest ja leida oma tee.
Soovitaksin teil katsetada koos pojaga uute reeglite- kokkulepete kehtestamist peres. Lapsel peaks endal olema võimalus teha ettepanekuid ja eakohaseid otsuseid.
Võib olla oleks abi, kui saaksite poja juhtida mõnele turvalisele internetileheküljele, kus ta ise oma võimalikele küsimustele, vastuseid saaks. Lisan mõned neist siinkohal
www.amor.ee
www.peaasi.ee
www.lasteabi.ee
Soovin jaksu ja loomingulisust oma poja mõistmisel.
