Tere,
Kuidas käituda, kui 2-aastane kipub ülemeelikus hoos hammustama ja näpistama oma ema ning ka haiget tegema oma paarikuusele vennale, püüdes teda nii näpistada, lüüa või peale ronida?
Peamine mure on magama minekuga, siis kogubki laps tuure üles ja on väga ülemeelikus tujus ning siis kogu trall pihta hakkabki.
Oleme püüdnud suuremat last väiksema tegevusse kaasata, et kui väiksemaga teeme protseduure, siis teeme ka talle, mängime koos, kiidame teda.
Kui ta hakkab hammustama, siis alguses ikka püüame seletada, et sa oled hea laps ja ära palun hammusta, aga sellest saab ta vaid indu juurde. Lõpuks on tüli majas ja laps saadetakse paariks minutiks teise tuppa. Tagasi tulles on kõik näiliselt korras, ta jääb rahulikult magama. Aga selline viis aega maha võtta ei lahenda probleemi. Selline olukord ei valitse küll igal õhtul, aga liiga tihti. Laps veel ei räägi, seega ei saa ta muul viisil oma tundeid ka väljendada. Kuidas käituda, et meie 2-aastane end turvalisemalt tunneks? Samas hoolib ta oma väikevennast, paitab ja kallistab teda ning on esimene kes venna juurde tõttab, kui too nutma hakkab. Mida teeme meie valesti?
Tahate teada, mida teete oma kaheaastase lapse kasvatamisel valesti, - teie kirja lugedes saab tõdeda, et olete hooliv ja vastutustundlik lapsevanem, annate endast kindlasti parima ning süütunded on asjatud.
Millega võiks arvestada, siis sellega, et tegelikult ei ole kaheaastane veel suur laps (mis siis, et ta on väikevenna sünnist saadik vanema lapse rollis) ja nagu isegi välja toote, ei suuda ta end veel sõnadega väljendada ning seetõttu läheb käiku kehakeel. Väikelaps vajab ise palju jagamatut tähelepanu ja armastust, toetust ja mõistmist. Kiuslik käitumine venna suhtes võib olla tingitud ka armukadedusest väiksema vastu (kes ju vajabki enam vanemate tähelepanu ja hoolitsust), väikelaps ei mõista, miks vanemate jäägitu tähelepanu on liikunud temalt vennale ning alateadlikud negatiivsed tunded elatakse ebakohase käitumisena noorema venna peal välja.
Seega vajab teie ebakohaselt käituv (hammustav-näpistav-lööv-väiksemale otsa roniv) laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. See oleks ka alternatiivne vanemlik sekkumisviis senise teise tuppa saatmise asemel. Eraldamine, ärasaatmine võib väikesele lapsele olla traumeeriv ja edastada talle tunde, et ta on halb. Öelge lapsele lihtsalt: "Ei tohi hammustada! See teeb haiget". Kui lapse käitumine ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid (näiteks: "olen kurb", jne.) - samas ikkagi olemas olles. Laske/lubage lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev end kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded on mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Kui laps on rahunenud, saate rääkida toimunust,- lihtsas keeles, lühidalt. Teie sõnumit toetab selge kehakeel (tõsine olek) ja sõnumis lapsele saate veelkord öelda, et hammustada ei tohi, et see teeb haiget ning pakkuge välja ka soovitav käitumine. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus ebakohaselt reageerida.
Mis võib toetada lapse sõbralikumat hoiakut venna vastu, kui teda kaasata väiksema eest hoolitsemisse- nagu ka juba teete. Andke alati positiivset tagasisidet, kui lapsel midagi õnnestub ja ta käitumine ning tegevused, oskused, teadmised rõõmustavad teid kui vanemat. Teadlikult märgake ja tooge välja iga olukord ja käitumine, mis vastab teie ootustele sõbralikest suhetest. Samuti võib olukorda leevendada, kui pakkuda suuremale lapsele piisavalt individuaalset tähelepanu. Iga päev teha koos midagi, mis lapsele meeldib (lugeda ette raamatut, laduda klotse, joonistada, jalutada jne.)- see annab tunde ja kogemuse: olen oluline! Oma panuse saab anda ka isa, saate vanematena jagada lastega tegelemise koormust. Teie kaheaastane vajab mõlema vanema poolset jagamatut tähelepanu ja turvaliste piiride seadmist.
Magamamineku osas võiksite mõelda, kuidas ülemeelikuks muutunud last rahustada. Toetavad on siinkohal harjumused ja rutiinid. Kui on teada, et laps läheb näiteks kella üheksaks voodisse, siis juba tund enne seda saab tuled hämaramaks lasta, televiisori kinni panna, lõpevad jooksumängud ja müramine. Järgnevad hambapesu, unejutt- ja nii igal õhtul. See annab lapsele kindlustunde ja harjumuse tasapisi unelainele pöörduda.
Lugege ka väikelapse ja beebi uinumisraskustest: http://www.sinamina.ee/pesa/admin.php?page=foorum_postitused&tid=4917&fid=6
