Uue lapse sünniga tekkisid meie vanema poja käitumises mõningad muutused. Tahaksin teada, kas need on tavapärased ja kuidas neile reageerida.
Esiteks on temas tekkinud soov ise söömise asemel paluda end toita lasta. Oleme palvele lahkelt vastu tulnud, arvates et ta palub nii vaid lisatähelepanu. Abikaasal on aga tekkinud mure, kas see ehk nüüd jääbki nii ja kas peaksime teda suunama siiski ise sööma ja mitte poisi soovidele järele andma.
Teine uus nähtus on, et vanem laps on hakanud uuesti huvi tundma emme rindade vastu. Kui ma teda magama panen, siis soovib peaga põue pugeda ja vahel justkui katsetab kas ka tal lubatakse kätt emmele põue või riiete peale rinnale panna. Kuna ta teeb seda vaid kodus, ei ole see meid seganud. Küll aga on mõtteid tekitanud, et kuidas oleks minu poolt õige sellisele käitumisele reageerida. Ma seni olen tal uudistada lubanud, sest ei ole tahtnud anda signaali, et emme on nüüd uue vaid tita valdusala.
Teie poolt kirjeldatud muutused vanema lapse käitumises on tõepoolest täiesti tavapärased. Lapsed on erinevad ja reageeringud väikese õe või venna sünnile võivad olla samuti erinevad, kuid päris kindel on see, et uue lapse sünnil on suur mõju. Alla kahe aastane „suur“ venna ei oska veel meie mõistes väga mõistlikul viisil reageerida. Selles vanuses laps jälgib huviga maailma ja jäljendab kõike, mida lähedased inimesed teevad. Seega on normaalne, et esialgu hakkab laps jälle huvi tundma ema rindade vastu ja tahab, et ka teda lusikaga toidetakse.
Aga mida siis teha? Seni olete te vastu tulnud lapse soovidele ega taha talle anda sõnumit, et emme on nüüd uue lapse oma. Usun, et kannatlikkus on väga oluline, et vanemal lapsel ei tekiks emast ilmajäämise traumat ega liigset trotsi väikevenna suhtes. Samas on hea arutada ja rääkida lapsega nendel teemadel. Ma ei tea, kui hästi teie laps juba räägib, kuid teie juttu ja peegeldusi mõistab ta kindlasti suurepäraselt. Kui laps tahab, et teda söödetakse, siis võite peegeldada tema soove ja võimalikke tundeid. Näiteks võite öelda: „sa tahad süüa samamoodi nagu väikevenna“. Kui laps tahab teie rinnale käe panna, siis võite lihtsalt peegeldada tema hääletut tähelepanekut ja öelda midagi sellist: „jaa, emme tiss on siin, Beebi joob siit piima, sina said ka siit piima, kui sa veel beebi olid“. Võite koos arutada, mille poolest beebid erinevad suurematest lastest. Võib-olla pakub lapsele huvi oma beebiaja pilte vaadata ja rääkida, kuidas tema oli ka beebi ja nüüd on juba suurem. Võite arutada, miks beebit toidetakse ja miks suured inimesed ise söövad – lusikas ei seisa beebil veel käes ja võite uurida kuidas väikestel ei ole hambaid ja suurtel on. Mina arvan, et survestada ja muretseda ei ole vaja, kuid need peegeldused ja vestlused aitavad lapsel hakata ennast nägema kui suuremat last ja tasapisi hakkab ta jälle pigem täiskasvanuid jäljendama. Kui tundub kohane siis võite muidugi ka kehtestada, kuid selleks soovitan uurida kuidas rääkida mina-keeles ja kindlasti ikkagi kuulata ja peegeldada lapse emotsioone ja vastupanu. Aktiivse kuulamiseja mina-keele kohta võite lugeda meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/.
Ma saan aru, et hoolitsete selle eest, et suurem laps ei kogeks, et ta millestki oluliselt tänu vennale ilma jääb. Mida rohkem laps hakkab nägema, et suurem olemisel on omad eelised ja väikeste eest hoolitsetaksegi rohkem, seda kiiremini ta õpib aktsepteerima erinevat tähelepanu. Tähelepanu ei pea õdedele vendadele võrdselt jagama, pigem ikka kuulata tegelikke vajadusi ja arvestada nendega. Laps võiks tajuda, et vanemad aitavd lapsi vastavalt sellele, mida keegi vajab.
Nagu ka kõigi muude probleemide korral aitab last tema tunnete korral aktiivne kuulamine. Kui laps tunneb, et tema tundeid ja vajadusi mõistetakse, siis on tal lihtsam ennast ka ise tundma õppida ja vastavalt normaalsele arengule iseseisvamaks muutuda. Raamatutest võib teile võib-olla huvi pakkuda Faberi jt kirjutatud „Õed ja vennad rahujalal“ ja Solteri „Nutt ja jonnihood“ (www.print.ee).
