Olen mures vanaema. Lapselaps läks sügisel 1. kl.. Viimasel ajal on vanemad hakanud kurtma, et laps jonnib iga tühise asja pärast, keeldub täitmast korraldusi. Hommikul on väga suur probleem ärkamisega. Vanemad soovivad selle tõttu, et laps läheks magama palju varem, kuid kuna väiksem vend jääb veel ärkvele, tekitab see jälle vastuseisu. Samuti esineb hirmu klassis vastamise ees ( õpitu läheb meelest s.o. lapse enda kommentaar). Arsti kartus on lapsel olnud juba väikelapse east peale. Tundub, et poisil on tekkinud stress pidevast kartusest, midagi valesti teha või käituda selliselt, mis vanemale ei meeldi. Laps ise on väga arukas ja püüab alati kõigesse põhjalikult süüvida. Kooli teemal vesteldes mingit koolihirmu ei tunne, koolis meeldib käia, samuti trennides. Olen vestelnud ka vanematega ja proovinud selgitada, et laps ei jonni nende kiusamiseks, et sellel on mingi põhjus. Samuti soovitasin nõu küsida, aga tundub, et nad soovivad ise hakkama saada. Kardan aga, et lapse probleemid võivad süveneda. Mida saaksin veel soovitada vanematele või kuidas käituda?
Teie lapselaps on alustanud sel sügisel kooliteed - esimene aasta on paljudele värsketele õpilastele keeruline, kuna tuleb kohaneda tõeliselt suurte muutustega. Harjumuspärasest keskkonnast (lasteaed), kus peamine tegevus oli mäng, on liigutud kooli, kus hoopis erinevad nõudmised ja ootused. Laps peab suutma keskenduda korraga õppetööle 45 minuti ja seda neli korda päevas, lisaks uued kaaslased, õpetajad, koolikeskkond, reeglid, suhted.
Iga laps kohaneb muutustega omas tempos, aga on pigem tavapärane, et muutustega kaasnev stress mingil moel väljendub. Kellel tujukusena (nagu teie loos, kurdavad vanemad lapse suurenenud vastuhaku, koostööst keeldumise üle- siinkohal tasuks mõelda, kuidas saada laps koostööle: käskude/keeldude/karistustega seda ei saavuta), nutususena, kellel haigestumisega, kellel muutub une- või toitumisrežiim, jne.
Toote välja, et laps on tundlik ja tal esineb erinevaid kartusi/hirme. Lapsed on erinevad, meil kõigil on kaasasündinud temperamenditüüp, see on meie närvisüsteemi eripära, mis määrab ära meie aktiivsuse, tundlikkuse, kohanemisvõime, järjekindluse, häiritavuse, rütmilisuse, lähenemise-taandumise, intensiivsuse. Igal temperamenditüübil (koleerik, sangviinik, melanhoolik, flegmaatik) on need osad erinevalt esindatud.
Murekohaks on peres kujunenud magamaminekuaeg. Üldiselt peaks kooliskäiv laps magama minema hiljemalt kell 22, saan ma õigesti aru, et praegu tunneb laps, et talle tehakse ülekohut, kuna peab voodisse minema isegi varem kui väikevend. Taaskord- sund/käsud ei tööta, last tuleb austada, teda kuulata ja seeläbi koostööle saada. Küllap saab laps ka ise aru vanemate murest, ning on valmis koostööd tegema, kui saab ka oma vajadustest rääkida, ettepaneku olukorra muutuseks ise välja pakkuda- siis on kergem ka kokkuleppest kinni pidada.
On mõistetav, et vanavanemana soovite oma lapselapsele parimat ning olete mures tema kohanemisreaktsioonide, väljendunud stressiilmingute pärast. Lapse käitumine viitab, et tal on mure, probleem ning teie ja lapse vanemad saavad teda aidata, kui olla talle toeks. Parim viis on teha seda kuulates. Aktiivselt kuulates tajub laps vanema hoolimist, mõistmist ning ta saab ka iseendast paremini aru ning see võimaldab tal ennast rohkem usaldada ning leida ka lahendus(i). Aktiivse kuulamise kohta lugege lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Vanemaid saate nö konsulteerida, rääkida oma murest ja sellest, mida teate, kuidas last aidata saab. Selleks viige end kurssi koolikohanemise teemaga, aktiivse kuulamise tehnikaga, abisaamise võimalustega (näiteks: koolipsühholoog, loovteraapiad, Gordoni perekool). Saage vanematelt nõusolek nende konsulteerimiseks, konsulteerige üks kord - vastutus ja soov muutuste osas on ikkagi neil endil.
Lapse õpimotivatsiooni toetamiseks ja koolirõõmu säilimiseks saate ka huvi korral häid ideid Adele Faberi ja Elaine Mazlish raamatust „Kuidas rääkida lastega nii, et nad õpiksid kodus ja koolis“. Selles raamatus on väga palju konkreetseid näiteid kuulamisest, kehtestamisest ning õpetajate ja vanemate koostööst.
