Mul on oma kohe2,5a saava poja käitumisega ja jonnimisega palju probleeme.
Olen siinseid vastuseid lugenud aga ei saa ikkagi oma lapse eesmärkidest ja sellest, mida ta oma käitumisega taotleb, aru.
Võin kohe ära öelda, et mingi rääkimine talle ei mõju ja varjatud häda tal ka iga kord märatsedes ei tohiks olla.
Ma lihtsalt ei oska temaga enam käituda. Ka minu tuttavad on öelnud, et nemad sellist last ei ole enne näinud.
Ta korraldab hirmsaid draamasid ja rikub kõikide tuju. Ja raevuhood saavad alguse tühistest asjadest.
Näiteks ei suuda ma aru saada, miks ta kohati ei saa oma emakeelest aru. Lihtsalt laused aga ta nagu muutuks teatud hetkedel hiinlaseks, kes eesti keelt ei mõista.
Näited, millest raevuhood alguse saavad ja jutust aru ei saa. Tuleme koju ja ta ütleb juba koridoris, et "Tahab hunti vaadata". See on arvutis olev multikas mida ta vaatab. Mina ütlen siis, et jah, me hakkame hundi multikat vaatama, aga enne võtame õue riided seljast ära. See minu lause on nagu õli tulle viskamine ja järgneb raevuhoog "hunti, hunti, hunti". Ta peab seda hunti KOHE saama, aga sellest ta aru ei saa, et enne tuleb riided ära võtta seljast.
Olen kuulnud, et lapsele on hea tegevustest ette rääkida, a la täna läheme onu Mati juurde või varsti läheme bussi peale. Tema puhul see ei kehti, sest kui ma talle kodus ütlen, et hakkame riidesse panema, läheme rongi jaama rongi peale siis ta ütleb, et "Rongi peale, rongi peale" ja saab raevuhoo, kui vastan, et jah, paneme riidesse ja läheme rongi peale. Tema arust peaks rong kohe praegu siin toas peatuma.
Sama jätkus raudteejaamas rongi oodates. Rongi veel ei olnud, ootasime perroonil. Tema röögib ja märatseb - rongi peale, rongi peale, Mõlemad mehega seletame kordamööda, et natuke peame ootama, rongi ei ole veel, varsti tuleb ja siis läheme rongi peale. Aga see on nagu kurtidele kõrvadele - ta jätkab oma teemat, loobib kotti ja röögib. Mida sellisega teha? Mitte midagi ei oska teha lihtsalt, sest miski ei mõju. Ütlete, et tal on häda, mida ta teada üritab anda? Mis häda?????? Mis tal puudu on?
Lisaks on tüüpiline asjade loopimine vastu maad kui miski ei suju nii nagu tema tahab.
Nt. olime täis bussis ja tema hakkas oma traktoriga mängima. Traktori järelkä'ru aga ei tahtnud kuidagi püsida traktori küljes. Ka mina ei suutnud seda sinna püsivalt panna. Sellest läks ta raevuhoo mis kestis pool tundi. Hakkas traktorit loopima, ka kaasreisijate pihta, mööda põrandat. Aga hetk peale loopimist tahab ta seda tagasi. Kui annan, viskab jälle. Ja selline draama võib jätkuda tund aega. Kuidas ta ometi ära ei väsi? Mida ta taotleb, ma lihtsalt ei mõista. Lihtsalt rikub teiste tuju ära viimseni. Minul on nendel hetkedel tõeline ahastus peal, ma ei tea mida teha, selline tunne, et jookse metsa.
Raevuhoo saab ta siis kui ma ei saa kohe aru, mida ta täpselt tahab. Nt. tuleme koju ja ta hakkab mingit autot otsima. Kus auto on? küsib. Mina küsin siis, et missugust autot sa otsid? tema jälle, et kus auto on? Mina kordan ka oma küsimust, et mis värvi autot sa otsid? Selle peale saab ta raevuhoo ja viskab parasjagu käes ole asja vastu maad. Kas ma ei oleks pidanud küsima midagi?
Siis on probleem sellega, et ta hammustab mu meessõpra (lapsel oma isa ei ole). Oleme pool aastat koos olnud, mees saab lapsega ilusti läbi, tegeleb temaga palju. Pöörame talle koos olles palju tähelepanu, käime kolmekesi paljudes kohtades jne. Aga kui nt, kodus oleme kuskil, istume kasvõi diivanil, siis ta ainult hammustab teda, küünistab jne. Omal naeru nägu peas. Miks ta seda teeb?. Armukadedus? Aga kuidas kahe vanemaga peres kasvanud lapsed armukadedad ei ole? Või peaksingi üksi jääma?
Palun öelge, mismoodi ma sellise lapsega käituma peaksin.
Olete 2,5 aastase väikese poisi ema, kes ei tea enam, kuidas kujunenud olukorraga toime tulla. Nimetate, et te ei saa aru, mis on lapse ebakohase käitumise taga, mida ta ometi vajab?…
Kui mõistame, teame rohkem lapse arengust ja mis/miks mingil ajal toimub, on meil lihtsam oma last mõista (mitte hukka mõista) ja seetõttu ka olukordi lahendada, olles ise rahulikumad.
Umbes aasta, pooleteise vanustel lastel algab "jonni"periood või trotsiiga, seotud on see minatunnetuse järkjärgulise tekkimisega. (Ingliskeelses kirjanduses on sellel nimetus temper tantrum). Negatiivsete emotsioonide pursked, endast väljaminekud, raevuhood võivad kesta kuni neljanda eluaastani. Sõltumata sellest, kuidas seda perioodi nimetatakse, on see tavaline osa lapse arengust.
Juba 1,5-2aastat vanad lapsed testivad selles faasis piire. Nad tahavad näha, kui kaugele nad võivad minna, enne kui lapsevanem lõpetab tema ebakohase käitumise. Väikelapsed on väga enesekesksed ja ei näe asju/olukordi teise inimese vaatepunktist. Nad tahavad omada iseseisvust ja kontrolli (need on ka teie lapse käitumise tagamaad!), et uurida oma keskkonda, tunnetada oma mõjukust. Kui lapsed ei jõua eesmärgile/ei saa soovitut (ja kohe! põhjus selles, et väikelapsel puudub veel arusaam ajast), väljendavad nad oma pettumust, frustratsiooni nuttes, karjudes, lüües, maas rullides, asju loopides jne. Kui lapse vajadus sõltumatuse järele põrkub kokku lapsevanemate vajadusega tagada näiteks ohutus- tekibki võimuvõitlus, pahur tuju, nutt. Tujude ja raevuhoogude eesmärk on saada lapsevanem loobuma oma nõudmistest, või et ta annaks lapsele seda, mida see soovib.
3-4aastased lapsed on veidi vähem impulsiivsed, kuna oskavad kasutada üha enam keelt, et väljendada oma vajadusi. Jonnihooge esineb selles eas harvemini ja nad võivad olla kergemad. Kui lapsed on selleks ajaks saanud aga kogemuse, et oma raevuhoogudega saavutavad nad soovitu, jätkub taoline käitumine kindlasti.
Seega vajab teie nuttev/karjuv/maas visklev/asju loopiv laps mõistmist (mitte pahandamist, näägutamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes. Lisaks on oluline lapse tundeid tagasi peegeldada - tunnetest rääkides, neid nimetades, annate te lapsele nii vajaliku emotsionaalse sõnavara, mida ta suuremaks saades hakkab ebakohase käitumise asemel kasutama, rääkides oma tunnetest ja vajadustest.
Laske lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev end kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded on mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida".
Lisaks on äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Miks laps teie elukaaslast hammustab (naerdes)- taaskord piiride teema, ka teie mees peaks ennast selgelt ja lihtsalt minakeeles väljendama, näiteks:"Mul on valus! Ei tee!". Kuna laps ei oska end veel sõnadega vanbalt väljendada, lähevadki kasutusele kehakeele vahendid (hambad)- on see siis tähelepanuvajadus, kontakti otsimine; oma pingete/pahameele väljendus- võimalusi mitmeid. Rahulikuks jäädes, oma vajadustest/tunnetest teada andmine on siinkohal kõige kohasemad käitumisviisid täiskasvanu poolt.
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral nutust/jonnist lugeda: Teusen, G. „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“, Kunst, 2000; Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.
