Mul on kümnene tütar, kes muidu on väga hea laps kuid aeg-ajalt on ta minuga ülbe. Olen teda karistanud arvutikeeluga, muid karistusviise ma ei poolda. Täna kui helistasin talle, et ringi järele minna, vastas ta mulle tõeliselt vastiku tooniga; jaa, mis tahad? Võite isegi kujutada seda tunnet, mis mind valdas kui seda kuulsin!
Kui ta autosse istus, õiendasin temaga ja ütlesin, et sa oled ikka vist tõesti loll, sest sa ei saa siiani aru, et ülbitseda ei tohi! Mismoodi ma sulle selle selgeks teen, pean peksa andma tõesti või? Normaalne jutt ei aita ju sulle enam! Panin talle kaks nädalat arvutikeeldu, nüüd just tuli ta aga kurvalt mind kaissu kutsuma, ma olen enne uinumist tal kaisus tavaliselt,ütlesin karmilt ei. Kuid tunne on mul selline, et tahaks ruttu ära leppida ja andeks anda, sest muidu saame väga hästi läbi. Siiski pean vist südame kõvaks tegema ja vahel ka karm olema, et ta edaspidi paremini aru saaks, et ülbitseda ei tohi.Olen vist liiga pehme olnud ja seetõttu ta vahelst valabki mingid pinged minu kaela või on see juba puberteet?
Ütlete, et laps on ülbe. Mis see on? Milles see väljendub? Kui teine inimene peab aru saamiseks nii küsima, siis oleme andnud teise käitumisele hinnangu. Meile ei meeldi, kui meile hinnanguid antakse- lohakas, mõtlematu, jonnakas jne. See ei meeldi ka lastele. Parem on anda käitumise kirjeldus. Nt "mulle ei meeldinud see hääletoon, millega sa mulle telefonis vastasid, sest .... " ( järgneda võiks põhjendus, miks see ei meeldinud või mida sealjuures tundsite)....see tekitas minus tunde, et sa ei austa/ armasta mind ja see teeb mulle haiget. Põhjendus peaks näitama selgelt ja veenvalt, miks sellise tooniga vastus teid häirib. Sageli nõuame teatud käitumist lihtsalt põhimõtte pärast ( siis on tegu väärtuskonfliktiga) ja see võib olla lapsele arusaamatu. Kui teilt nõuda midagi, mis tundub mõttetu, siis ka teie hakkaksite ilmselt vastu. Mulle tundub, et praeguses olukorras oleks mõttekas lapsega juhtunu läbi arutada. Tunnistage, et läksite tema hääletooni ( või sõnu) kuuldes ägedaks ja käitusite pisut liiga karmilt. Paluge vabandust ja rääkige rahulikult asjad selgeks.Ärge kartke, see ei õõnesta teie autoriteeti lapse silmis, pigem vastupidi. Laps näeb, et teil on julgust tunnistada, et eksisite. Põhjendage oma ootusi lapse käitumise suhtes, kuid ärge lugege moraali ega noomige viisil "head/viisakad lapsed nii ei tee" või "kui sa ei õpi korralikult suhtlema, siis.." Viimati kirjeldatud lauseid nimetatatakse suhtlemistõketeks ja need, nagu nimi ütleb, takistavad avatud suhtlemist ja seega ka üksteisest aru saamist. Selle asemel kuulake lapse vastuseid ja püüdke peegeldada tagasi, mida kuulsite. Nt, kui laps ütleb, et sinu kõne tuli ebasobival ajal, sest ma just kuulasin treeneri juttu ja see kõne häiris mind. Siis peegeldage nt. nii:" Sa olid pahane, et telefon segas sul treeneri kuulamist ja see väljendus sinu hääletoonis". Selline kuulamine aitab lapsel ennast väljendada ja tekitab tunde, et ema on minust huvitatud ja mõistab mind. Kui te pole varem aktiivset kuulamist kasutanud, siis abi saab Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Seal on muidki oskusi, mille kasutamine aitab lapsega paremat suhet luua ja seeläbi ennastki õnnelikumana tunda. Õppige suhtlemise nippe, uskuge , need aitavad.
