Minu mure on juba läbi aastate kestnud, kuna saan ise ka aru, et ta jonnib pidevalt iga väikse asja peale. Kõik tuttavad ka mainivad, et meie laps niisuke jonnipunn. Lasteaia õpetajad on juba algusest peale maininud, et Ta jonnib liiga palju oma vanuse kohta. Nüüd juba lasteaia kasvataja andis ka mõista, et me võiksime spetsialisti poole selle murega pöörduda, kuna järgmisest sügisest kooli minek ja koolis hakatakse Teda kiusama. Poiss on juba 6 aastane aga ei saa oma emotsioonidega hakkama. Hakkab jonnima iga pisikese asja peale. Kui oma tahtmist ei saa siis kohe nutma ja vaidlema. Lastega sõbruneb kenasti. Pereelu on meil omast-arust kõige parem mis olla saab, mehega koos juba 13 aastat, tülitsemine meie peres puudub. Majanduslikult heal järjel. Poiss sündis meile enne 30 eluaastat ja nüüd juba teinegi laps meil peres 3 kuune. Lapsele olen alati püüdnud aega leida. Ma ei suuda aru saada, mida ma olen valesti teinud, et Ta selline on? Ma olen Talle, seletanud, et ära jonni, teised hakkavad sind kiusama jne. Enamasti meeldib Temale mängida 4 aastastega siis ei lähe ta nendega tülli. Omavanuste ja vanemate lastega saab mängitud umbes 30 min siis lõpeb mäng nutmisega, et see tegi seda ja ei andnut seda ja ei tea mis põhjused veel. Temavanused ja vanemad lapsed naudivad kohe tema kiusamist ja Poiss ise on ka nõus, et teda kiusatakse. Toon näite: Ta tahab, et teda taga aetakse aga kui teine laps temani jõuab siis ütleb, et ma ei taha enam seda mängu mängida ja kui mäng jätkub siis tönnima. Kohati ei saa Ta naljadest ka aru ja võtab kõike kohe tõepähe. Poiss mul ise pahatahtlik ei ole ja teistele ta liiga ei tee. Lasteaias kasvataja väitel peab Ta pidevalt jälgima, et kui minu laps hakkab jonnima, et teised teda narrima ei hakkaks. Lapsed pidid teda jonnipunniks kutsuma.
Poiss on mul väga elava loomuga ja teeb pidevalt pahandusi ja sigadusi. Pidevalt Ta saab ka riielda ja noomida. Samas kui Ta teeb midagi hästi siis ma ka kiidan teda. Mõni päev on ta hästi käitunud siis ma alati päeva lõpus mainin selle ära, et ta on hea laps olnud aga pahanduste pärast tõreleme ja selgitame ja nina alla seda hiljem ei viska. Ma võin iga päev ühte ja sama juttu rääkida aga tema teeb ikka nii nagu pähe tuleb ja jälle temal juhtuvad igasugused asjad .
Midagi ma teen kasvatuses väga valesti aga ma ei saa aru mis see olla võib? Võibolla minu äkiline temperament on poisi selliseks muutnud. Asju ma ei loobi, nutma ma ei hakka aga kõva kisa teen küll ja uksi ka paugutan kui poiss sõna ei kuula.
Muretsete oma 6 aastase poja pärast, kes tihti nuttes oma emotsioone välja elab. Teile tundub, et selline nutmine võib tekitada olukorra, kus laps kiusamise ohvriks svoiks sattuda.
Olete päris palju mõtisklenud sel teemal ja mainita ka, et teil on äkiline temperament, mis paneb teid häält tõstma ja üksi paugutama. Mulle näib, et olete niiviisi mõtiskledes üsna heale algusele lähedale jõudnud. Võib arvata, et beebi sünniga on teie füüsiline väsimus ja emotsionaalne pinge tõusnud oluliselt. Võib olla on ka reaktsioonid vanema poja käitumisele muutunud järsemaks. Laps õpib oma emotsioonidega hakkamasaamist vanematelt ja vanematega suheldes. On tõsiasi, et 6 aastasele peaks olema võimalik olukordi juba lahti seletada, kuid kui mudel, mille lapsevanem oma reageeringuga ette annab (uste paugutamine vms.) Ei ole selgitustega kooskõlas, siis tekitab see lapses pigem segadust.
Kui laps ei tule oma negatiivsete emotsioonidega toime, siis lapsevanema roll on olla konteineris neile tunnetele. Näiteks, kui laps protestib mingi tegevuse vastu või nutab, siis proovige pühendada end talle sajaprotsendiliselt ja toetate küsimustega või tema tunnete peegeldamisega :Tõesti? Ah sulle tundub nii......? Ahaa..... Sulle tundub, et see on ülekohtune, et see........? Laps tõenäoliselt vastab midagi ja teie jällegi ohutate teda oma kohaloleku ja ilmega ja vajadusel küsimusega või tema tunnete peegeldamisega. Kui lapsevanem jääb niiviisi lapsele toeks, jääb täiskasvanu rolli, tekib lapsel parem arusaam oma tunnete üle ja oskus neid paremini reguleerida. Mõistan, et see nõuab kannatust ja pühendumist, mis ei pruugi beebi kõrvalt väga lihtne olla. Samas teie vanemat poega aitaks selline lähenemine kindlasti.
Tahaksin ka mainida, et jonni ja nutuga väljendavad lapsed oma stressi. On üsna tavaline, et lapsel on kogunenud mingi sisemine pinge, mis siis justkui süütuses kaitumissituatsioonides jonnina avaldub. Lapse stressiallikad on teistsuguseid kui täiskasvanute omad ja tihti ei ole neid väga kerge avastada. Stressiallikaks võib olla väikese õe või venna sünd, elurütmi muutus, vähene füüsiline või emotsionaalne kontakt emaga või isaga, raskete emotsioonide allasurumine või mittetunnustamine vms. Hästi tähtis on lapse stressi vähendamisel kuulata lapse arvamusi ja tundeid ning aktsepteerida neid sellisena nagu need on. Kaskimisest, keelamisest siinkohal palju abi ei ole.
Kindlasti ei maksa just alati muretseda lapse nutu üle. Nutt iseenesest on üsna tõhus stressi vabastav tegevus.
Loodan, et leiate oma lähedaste toel ikka võimaluse iseenda energiavarusid täiendada, et lapse emotsioonidele taiskasvanulikku hoolt pakkuda.
Kui rohkem mahti, siis Aletha J. Solter raamat Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla, tasuks sirvimist.
