Tere, mul on probleem oma 3,5-aastase pojaga. Poiss on olnud emotsionaalselt tundlik minu meelest sünnist saati- tahtis palju süles olla, kartis häält tegevaid mänguasju ja hakkab nutma kui multikas keegi haiget saab.
Praegune probleem on see, et kui poisil läheb midagi halvasti/ ta ei saa millegagi hakkama, siis lisaks südantlõhestavale nutule karjub ta kõige lähemal olevale inimesele, et ei taha temaga elada. Ja seda lauset kuulen ma iga päev korduvalt, ükskõik kas ma püüan teda lohutada, olen vait või üritan lihtsalt juhtunut sõnades kirjeldada.
Tänane situatsioon oli selline: laps mängis köögipõrandal lego rongiga, järsku pahandas millegi peale ja lammutas rongi nutu saatel laiali. Mina seisin poisi selja taga, ei öelnud midagi. Siis teatas poiss, et ei taha minuga elada ja jooksis teise tuppa nutma. Kui ma läksin teisest toast kotti tooma, et klotsid kokku korjata, siis tuli poiss mulle järgi ja karjus, et ei tohi klotse kokku korjata, et ma ära läheks ja et ta ei taha minuga elada.
Ma saan aru, et tal on probleem ja ta väljendab oma negatiivseid tundeid, kuid mind häirivad tema sõnad. Olen üritanud talle väljendada oma tundeid, mis ma tunnen kui ta seda mulle või teistele ütleb- vastuseks on minu öeldu eitus- sa ei ole kurb, sul ei ole häbi. Kui ma küsin, miks ta nii ütleb, siis vastusek on- mul on vaja. Kui ma üritan tema tegemist kirjeldada või oletatavat probleemi sõnastada, siis eitatakse kõike mida ma ütlen.
Ei tea enam mida veel proovida.
Teie laps on olnud emotsionaalselt tundlik juba sünnist saati. Nüüd on ilmnenud, et tal on raskusi oma negatiivsete tunnete väljendamisega. Teid häirivad eelkõige tema sõnad, kui ta ütleb teile, et ta ei taha teiega koos elada. On väga hea lugeda, et olete teadlikult kasutanud enda kohta mina- sõnumeid ja üritanud ka poja tundeid peegeldada, et tal tekiks arusaamine ja võimalus oma tunnete tõlgendamiseks ja mõistmiseks. Paraku ei ole selline lähenemine aga alati soovitud tulemust toonud.
Mis võiks olla siis sellise käitumise sõnum? Sel perioodil õpib laps intensiivselt iseennast tundma ja ta hakkab tajuma, et saab asjadega ise hakkma, et ta on indiviid, kellega teised peavad arvestama. Kindlasti on siin mitmeid vastuolulisi tundeid. Näiteks: “Olen juba suur ja saan ise otsuseid teha ja saan ise hakkama, aga miks see legorong siis ei tee nagu mina tahan, nagu näiteks selles eilses multifilmis?” Eks ole, selline asi võib ju pettumust valmistada, kui maailma mõistmine alles 3 aastase tasemel on. Laps katsetab oma piire: “Kas suudan panna legorongi näiteks lendama, või rääkima või sõitma või kas suudan klotsidest ilusa rongi meisterdada, mis sest et see iseenesest ei liigu… “ Teatud määral elab laps nagu pärismaailma ja võlumaailma vahel. Kui nüüd laps omal moel oma pettumust ebaõnnestunud ürituse üle väljendab, siis on tal vaja kogeda, et vanem jääb rahulikuks ja ei nakatu lapse emotsioonidest. Nii õpib laps, et sellised suured segadust tekitavad tunded on mõnikord paratamatud ja ei pea alati hirmutavad olema ja ajapikku õpib laps niiviisi oma emotsioone reguleerima. Kui lapsevanem neid tundeid võimendab või üle reageerib, tekitab see lapses ärevust ja tekitab tunnet, et maailm ei ole turvaline koht.
Ei ütlemine ja eitamine on samuti enda proovile panemine lapse poolt. Kui ütlen EI, siis panen tähele, kuidas see teistele mõjub, ja kas minu EI ka midagi maksab. Oma Ei läbi õpib laps, et ta on väärtuslik, tal on õigus ise otsustada. Tõepoolest, mõnikord kasutab ta seda enese maksmapanekut üsna jaburalt, kuid vaid niiviisi ta õpib. Jällegi, lapsevanemana ei peaks te sellisel juhul üle reageerima.
Võiksite mõelda, kas teie lapsel on piisavalt võimalust teha ise otsuseid, ma mõtlen selliseid otsuseid nagu, kas panna täna pähe tutiga roheline müts või hoopis karumüts või kas enne magamaminekut mängime legodega või vaatame multikat. Võib olla selliste valikuvõimaluste rohkem pakkumine kiirendab praeguse aktiivse ei- perioodi läbimist.
Pidev eitamine lapse poolt võib viidata ka sellele, et mingis osas ei ole tema vajadused rahuldatud. Lapse tegeliku probleemi ja vajaduse ülesleidmine võib olla mõnikord aeganõudev. Siinkohal julgustan teid ikkagi jätkama katsetega teda aktiivselt kuulata:” Sa ei taha minuga koos elada?” “ Sa ei taha minuga koos elada.” “Ahsoo”.” Hmm…”Kui vaid seda väidet peegeldada, ehk ühel hetkel läheb laps ise selgitusega sealt edasi.
Tundub, et lapse väide “Ma ei taha sinuga koos elada.” Tekitab teis erilisi tundeid. Ilmselt on selle fraasi tähendus teile ja lapsele üsna erinev. Võiksite mõelda, kas te ka ise kipute natuke üle muretsema, ehk olete ka ise üsna tundlik? Kas teie enda vajadused on rahuldatud? Lapse käitumine võib olla lapsevanema tunnete peegeldus. Mõelge ka kas teie elurütmis või suhetes on olnud mingeid muudatusi. Kui jah, siis ka see võib peegelduda lapse käitumises.
Soovin teile rahu ja kannatlikkust!
