Tere!
Mure 1a ja 10kuuse poisiga. Kohe kuidagi ei oska enam käituda, üks nutt ja jonn on absoluutselt iga asja peale, nüüd on ka lisandunud kiljumine ja kriiskamine täiest kõrist, haiget tegemine, asjade loopimine ja märatseine. Kõik see toimub iga pisema asja kohta. Näiteks kui laps küsib piima ja ma vastan talle: "kohe, emme kuivatab käed ennem ära" on juba kisa sellest taevani ja joostakse külmkapi juurde ja hakatakse ust taguma. Söömisega on ka suured probleemid, tihti on päevi kus laps elab ainult 2 võileivast, sest ta lihtsalt ei söö. Teen söögi valmis, proovin igat moodi - vahest teen nalja, ei tee üldse välja ja toimetan omasid asju. vahest saan ka kurjaks, sest tõesti kaua võib neid toite minema visata.
Oleme proovinud teda korrale kutsuda nurka panemisega, mis ei mõju üldse. kui ta lõpuks maha rahuneb, siis natukese aja pärast hakkab kõik otsast peale, veel olen temaga üritanud rahulikult rääkida, laskudes tema ette istudes ja seletades rahulikult, miks ta ei tohi või ei saa mingi asja - selle peale põgeneb ta ära ja röögib edasi.Mõned korrad olen lihtsalt ignoreerinud aga see pole ju ka lahendus.
Olen veel ise teise tita ootel ja närvid on juba täiesti viimasel piiril, paar korda on visanud silmade eest mustaks ja olen tutistanud, vahest tahaks lihtsalt nutta. Mida teha, kas peaksin pöörduma äkki arsti poole
Tunnete end peagi kaheseks saava poja käitumise osas nõutuna - olukordades, kus laps ei saa otsekohe soovitut, käitub ta ebakohaselt (nutab, jonnib, kriiskab, lööb). Kirjutate, et kasutatud kasvatusmeetodid, nagu nurkapanek, pahandamine ja tutistamine ei tööta. Tulemusi pole andnud ka ignoreerimine ning teie juttu laps ei soovi kuulata.
Väikelapse ealise arengu tulemusena kujuneb 2-4. eluaasta paiku lapse mina. Isiksus väljendub sõnadega "mina", "mina ise", tugeva tahtmise ja tugevate soovidena. See mina harjutab ennast mängueas, kus aga saab võimalust. Tahab kogeda ja katsetada piire, kogemaks lubatava ja mittelubatava piire, tunnetada oma mõjukust (mina otsustan!), mida kõike võiks tahtes saada. Seda kutsutakse ka "trotsi ehk jonniperioodiks". See on tahtmiste, juhtimise ja piiride otsimise harjutamine. Saamaks võimalusi harjutada valikute tegemist ja tahet vajab laps selleks vastavaid võimalusi. Tal peab olema võimalus tahta, valida ja otsustada. Sellega saab ta kogemusi sellest, et tahet saab elus kasutada ja sellega saab mõjutada.
Üks võimalus oma mõjukust kogeda, on ütelda vanemate poolt pakutavale/ettepanekutele, soovidele ja nõudmistele "ei". Seda ka näiteks toidule. Mida saate teha, on olla lapsevanemana mudeliks, eeskujuks - sööge ise toitu, mida tahate, et ka teie laps sööks. Olge sõbralik, kannatlik ja mõistev. Kindlasti ei tohiks lapsega pahandada ega teda sundida- siis on vastupanu kindel. Kui lapsele ei mõju meelitamised/trikitamised toidu pakkumisel, jätke need ära.
Kaheaastane ei oska oma vajadusi adekvaatselt mõista/täita/lahendada, piirangutele ja ebaõnnestumistele reageeritakse protestiga ja samas proovitakse oma mina võimu- ennast kehtestada (vanemate peal). Sageli väljendubki see jonnis. Jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Seega vajab jonniv laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist, näägutamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes. Väikelaps vajab vanemate poolt seatud turvalisi piire ja kindlasti lihtsaid ja eakohaseid selgitusi, miks need on vajalikud. Vaadake, kuidas end selges mina-keeles väljendada, kuidas kuulata lapse muret, kuidas ennast kehtestada tõhusal moel: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Laps alles õpib maailmaga toime tulema, vanematena on meie kohustus teda suunata, aidata ja toetada. Allaandmine või oma tahtmise peale surumine jonni puhul ei ole lapsele abistav. Kokkuleppeid ja kehtestatud nõudmisi/reegleid tuleb vanemal ka järjekindlalt ellu viia, mitte loobuda neist paar korda proovides ja siis leides, et ...meie peres need ei tööta.
Õnneks saab tõhusaid vanemlikke oskusi õppida! Ilmunud on palju häid kaasaegseid lapsekasvatust toetavaid raamatuid ning lisaks neile on Eestis võimalik osaleda lapsevanemate suhtlustreeningul (Gordoni perekool, vaadake, www. sinamina.ee), kus harjutatakse efektiivseid suhtlusoskusi, mis aitavad olukordades, kus lapsel on mure, kui vanemal on probleem jne. Ennast lapsevanematena (nii isa kui ema) harides saame juurde oskusi ja kindlustunnet ning ka lapse keeruka arengufaasi- jonniea üleelamine läheb lihtsamalt, kuna mõistame seda.
Arsti juurde ei ole küll pöörduda vaja.
Kui teid heidutab lapse nutt, siis arengupsühholoogid leiavad- laske lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev end kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded on mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida".
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral jonnieast ja lastekasvatusest lugeda: Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.; Juul, Jesper "Ei ütlemise kunst" Väike Vanker 2010; Juul, Jesper "Sinu tark laps" Väike Vanker, 2010; Jari Sinkkonen "Mida on lapsel kasvamiseks vaja?" Varrak, 2011.
