Peres kasvamas lapsed vanuses 9a,5a,3a ja 1a.Mure on seoses kohe-kohe 6a saava poisiga.Ta tujud vahelduvad väga kiiresti.Kõik on hästi ja siis järsku mingil hetkel nagu keerab ära.Läheb teistele kallale,hammustab,lööb.Kui küsida milles asi,siis on vait ja midagi ei räägi.Kui oleme kuskil nt poes või mõnel üritusel ja kui talle midagi ei sobi,siis lihtsalt jääb seisma ja midagi ei räägi.Laskun temaga ühele tasemele ja räägin rahulikult ning püüan välja selgitada milles asi.Kui ta peale mitmeid kordi küsimise ikka ei räägi,siis lihtsalt jätkan oma tegevust.Siis ta hakkab karjuma (häälitsema),jalgu trampima,mind (või nt väiksema lapse käru) lööma,ennast millegi vastu lööma või istub karjudes maha.Olen proovinud erinevaid varjante - seletanud,et nii ei ole ilus,riielnud ja lihtsalt teda ignoreerinud.Mitte miski ei aita.Kui asi üle läheb on aga jälle hea poiss ja saab jutust aru ning lubab enam mitte nii käituda.Kõige raskem ongi mulle see,et ta ei räägi mis tal parasjagu mureks on.Meil on ka tavaks,et emme loeb kolmeni ja siis saab kurjaks,lahkub toast vms.Nt kui küsin õhtul,et kas täna unejuttu ka loeme,siis tema ei vasta ja lihtsalt põrnitseb enda ette.Ootan veidi ja küsin uuesti ja nii kolm korda.Kui ikka vastust ei saa,siis ütlen et emme peab ka nüüd juba magama minema ja kustutan tule.Siis veidi aja pärast hakkab röökima ja voodit taguma.Kui tagasi lähen ja küsin,et kas soovid unejuttu kuulata,siis on jälle vait ja ei vasta midagi.Kustutan jälle tule ja lähen oma tuppa.Tema jääb karjuma.Suurema vennaga saavad hästi läbi ja magavad tihti üksteise kaisus.Samuti on beebi tema lemmik ja hoab teda väga.Õega kipuvad aga tihti kaklema.Õde on samuti kangekaelne ja endale liiga tega ei lase,samas annab temaga ilusti rääkides asjad lahendada.Kuna poiss on olnud sünnist saati nö raskem laps,siis on just tema saanud võibolla rohkem tähelepanu kui teised.Tema on meil ka kõige rohkem kaisus magaja.Näha on et laps tahab palju tähelepanu ja kiitmist,samuti kallistab tihti.Seda talle ka pakume nagu oskame.Lasteaias temaga probleeme ei ole ja seal kedagi ei löö ega hammusta.Mängib palju omaette ja on ilusa mõtestatud mänguga.Ka kodus ei kuule kunagi sellist juttu,et igav on.Alati leiab tegevuse.Arvuti ja telekas teda ei huvita üldse.Parema meelega teeb väljas isa ja vanaisaga puid,sõidab traktoriga või aitab aiatöid teha.Sõidab palju rattaga ja atv-ga ning ehitab uhkeid liivalosse.Kohati aga käivad sellised (viha?)hood peal ja nendega ei oska enam toime tulla.
Teie poeg käitub vahel arusaamatult ja ettearvamatult, lööb, hammustab, kuid pole selge, mis temaga toimub. Olete proovinud poissi mõista, esitanud küsimusi, kuid ta ei räägi, mis teda häirib ja teie nõutus jääb alles. Teie kogemus näitab, et ignoreerimine ja riidlemine pole ka probleemi lahendanud. Nii võibki olla, et teie kurjustamine on talle hirmutav ja paneb teda veelgi rohkem lukku. Nüüd siis otsite teisi viise, kuidas toimida, et poissi aidata.
Igati tore on see, et poisi päevas on palju huvitavaid tegevusi ja pole põhjus karta, et sulguks omaette ja veedaks palju aega arvuti või telekaga. Samuti on oluline, et teie peres on lastel head omavahelised suhted. Samas on ka mõistetav, et vahel esineb ka rivaalitsemisi, erimeelsusi. Kõige tähtsam ongi see, et lapsed kogeksid vanematega ja teiste pereliikmetega häid, toetavaid ja armastavaid suhteid.
Saan aru nii, et teie segadus on sedavõrd suurem, sest olete just temale palju tähelepanu pakkunud. Keeruline on oletada, mis poissi neil hetkil vaevab, kui ta agressiivsust näitab. Küll aga saab arvestada seda, mis ei toimi ja sellest loobuda. Näiteks võib poisi jaoks olla hirmutav see, et lähete ära, kui ta iseendaga kimpus on. Kui ta ei oska öelda, mida tahab, mis häirib, siis on ta ilmselt ka iseendaga pahuksis, pettunud ja lisaks kardab, et teie teda ei mõista või pahandate. Nii võibki olla, et ta ei oska öelda, mis temaga toimub. Ka suured inimesed ei suuda sageli sõnadesse panna keerulisi tundeid ja just siis kipuvad käiku minema muud vahendid, nt löömine, nutmine, vahel ka inetud sõnad jne. Kõik need ilmingud räägivad pingetest endas, keerulistest tunnetest, halvast enesetundest. Kuigi me ei tea täpset põhjust, on siiski selge, et poissi jaoks on tõsiselt miski raske, tal on probleem ja see tähendab, et ta vajab mõistmist ja toetust (mitte pahandamist). Seepärast ei aita ka ignoreerimine, sest lisandub hirm, see on mahajäetuse kartus. Kui ta juba on tundliku närvisüsteemiga laps, siis seda enam, vajab ta jätkuvalt toetust, et te ei lähe ära, kui ta ei saa iseendaga parasjagu hakkama. Proovige kasvõi seda, et te ei ürita teda rääkima saada nii, et nö ähvardate toast ära minna, kui ta ei räägi, mis tal viga on või mida ta tahab. Kui teie oletus on, et ta ootab igal õhtul neid hetki teiega kahekesi (või ka koos teiste lastega), et loeksite talle raamatut, võtate mõneks ajaks kaissu jne., siis tehke seda. Kes teab, mis talle raske on, et ta ei saa neil hetkil ise öelda, mida vajab, kuid kui te aimate, mida ta vajab, siis pakkuge talle seda. Peaasi, et tema hirm ja ärevus ei suurene selle ees, et saab pahandada, kui ta vait on ja mis veel hullem, nagu „karistaksite“ teda tema jaoks pinget tekitanud olukorras tema ignoreerimise või äraminemisega. See vaid suurendab tema üldist ärevust, mis võib väljenduda ka muudes olukorras, nt rahvarohkes kohas. Kui ta ei räägi (siis on ta lihtsalt liialt pinges), siis üks võimalus on teha ise oletusi ja proovida teda ise aktiivselt kuulata. Näiteks nii: sa said pahaseks ….; sa tahaksid, et ma olen sinu juures …; sulle ei meeldi, et ….; Kui ta tunneb midagi ära, mis seostub temas toimuvaga, siis saab ta kergenduse. pead noogutada või raputada on ka lihtsam, kui on raske rääkida. Seejuures on väga oluline tema jaoks, et ta tunnetaks, et te tahate teda mõista ja ei pahanda, kui ta ise ei oska end väljendada.
Kui teil on aga mõni tore hetk, kus poiss tunneb end hästi ja pingevabalt, st ei ole lukus, siis proovige võtta jutuks mõni hiljutine olukord. Näiteks nii, et tema saaks rääkida, mis talle vahel poodides käimises ei meeldi või kuidas on tema arvates õhtuti kõige toredam magama minna, mis teda õega mängides pahandab jne. Võimalik, et ta heatujulisena saab paremini kontakti iseendas toimuvaga ja siis saate arutleda, kuidas toimida, kui ta end halavast tunneb ja kuidas ta võiks sellest teile teada anda, et te temast aru saaksite. Ja kindlasti jälgige, mis on aidanud pojal rääkimisi, mis olukordades ta end hästi tunneb ja mis eelnes sellele, kui ta arusaamatult käitus. See info on oluline tema mõistmiseks ja teda häirivate olukordade vältimiseks.
Kuid lõpuks veelkord rõhutan, et alustada saab sellest, et ta ei peaks midagi kartma, eelkõige riidlemist, ignoreerimist, äraminemist ja tunneks end jätkuvalt turvaliselt ja mõistetuna, saaks piisavalt positiivset tähelepanu.
