Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: 10-a poeg varastab

Triin
Külaline
Postitatud 21.05.2013 kell 10:44
Tere, mul on juba tunne, et mu poeg varastab süüdimatult, see on lausa näkku irvitamine juba. 2nädalat tagasi varastas oma isa tööandja tagant 90€, mõned päevad tagasi minu(ema )tagant 50€. Nutma ajab see ja nutsingi, sest me mehega ei oska teda enam karistada ka, Hetkel istub toas, õeskäimise keeld. Oleme käinud psühholoogi juures, aga sealt pole ka abi saanud, tolku ei midagi. Raha, mille varastab lööb laiaks teistele välja tegemisega.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 22.05.2013 kell 10:40
Teie mure poja varastamise pärast on muutunud juba väga tõsiseks - see pole enam ühekordne juhtum ja summad üsna suured. Olukord on sedavõrd keerulisem, et poeg on varastanud erinevatelt inimestelt ja teie sõnul ise lausa irvitab. See aga suurendab teie nördimist, küllap ajab vihale, aga teeb ka nõutuks.
Kahju on sellest, et te pole abi saanud. Samas peab ütlema, et kiireid lahendusi ja head retsepti ilmselt ei olegi. Psühholoog ei pruugigi suuta poja käitumist muuta. Küll aga on palju mõtteainet selles, kuidas üldse nii on läinud, millised on teie suhted pojaga, suhted teiste pereliikmete vahel, sh kindlasti ka teie ja mehe. Seega poega muuta saate teie ise ja oma suhete kaudu, selle kaudu, kuidas te teda kohtlete, kuidas ta end kodus tunneb jne. Teadmata midagigi selle kohta, jääb ka siin kirjutatu üldiseks.
Niisiis, oluline on see, kuidas olete reageerinud seni, kui poeg on teinud midagi lubamatut, sh ka need rahavargused. Ütlete, et enam ei tea, kuidas karistada, kuid praegu on õuemineku keeld. Nagu juba oletegi kogenud, siis karistamised ei aita. Võib küll näida, et poeg püüab neid ehk vältida, kuid mõjuvad vaid võimu ja hirmu kaudu (kui üldse) ja ei kujunda tema ausust ega teisi olulisi väärtusi. Karistamine vaid alandab teda ning eelteismelise jaoks on see eriti ohtlik.
Oletan, et pojale on oluline saada heakskiitu teistelt. Ta ju kulutab raha selleks, et teiste silmis olla tunnustatud, tunda end tähtsana, st ta justkui ostab endale head enesetunnet. Edasi oleks oluline teada, millised on veel tema võimalused kogeda tunnustust, enese väärtust, teiste märkamist, hoolivust jne. Kas seda on olnud liialt vähe? Piltlikult öeldes juhtub sageli nii, et lapsed, kes varatavad, vajavad mitte niivõrd seda asja või raha, vaid nad varastavad tegelikult ju teiste tunnustust ja armastust, samuti püüavad kompenseerida madalat enesehinnagut ja alandust. Ja teistpidi, kui nad on tunnusust ja soojust oma peres piisavalt tundunud, ei pea nad võitlema selle eest ja hankima teiste tähelepanu ja heakskiitu nö ebakohasel viisil, milleks sageli on nt probleemsed käitumised, nt protestimine, kiusamised, agressiivsus, aga ka varastamine.
See siis kõik vaid oletus. Teadmata teie pere lugu, ei saa aga midagi konkreetset väita. Mida aga võiksite teha? Öelge pojale, et olete kurb ja nõutu, peate vargust lubamatuks (seda juttu tehke kindlasti mina-keeles, vt Suhtlemisoskuste KKK). Edasi aga öelge, et tahate teda mõista ja aru saada. Paluge tal rääkida, kuidas ta end üldiselt tunneb, mis talle tähtis on, kuidas end kodus tunneb, mida vajab jne., kuidas end sõpradega tunneb., mis rõõmustab, mis muret teeb jne. (siinkohale on vajalik aktiivne kuulamine). Lühidalt öeldes, väga-väga oluline poja käitumise muutmiseks on see, et teie suhe muutuks. Kui poeg kogeb teie siirast huvi enda vastu, saab teid usaldada rääkida ka sellest, mis tema hinges toimub, kogeb, et teda mõistetakse, siis on ta suuteline ka vastutust võtma ja oma käitumist muutma. Praegu võib ta aga lihtsalt protestiks (kasvõi karistuste vastu, aga ka teie kui vanemate võimu vastu) jätkata vargusi. Ja lõpuks on ülioluline, et ta saaks piisavat tunnustust ja eneseväärtustamist just teilt, vanematelt, kes on talle kindlasti praegu kõige olulisemad, kes tema enesehinnangut kujundavad. Peagi saavad selleks olema sõbrad, eakaaslasaed. Kuid millised sõbrad ta valib, see oleneb suuresti varasemast, kodus kujunenud enesehinnangust .
Lõpuks lisan, et spetsialistide poole on siiski hea mõtet pöörduda, kui mure ei lahene. Kui üks kord ei saanud abi, siis, see ei tähenda, et üldse pole võimalik asja muuta. Kõige suurem mõju oleks, kui nõustamisel osaleksite koos:ema (teie), isa ja poeg ja seetõttu soovitav pöörduda nt pereterapeudi poole.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!