Mina tahaksin küsida midagi, mis siinsest tavapärasest rakursist võibolla natuke erineb: kas oskate lisaks laste käitumisele seletada ka vanemate irratsionaalset käitumist? Avastan end teatava regulaarsusega oma vanemat poega karistamas (nt raputamas, laksu andmas, käsivarsi ilmaaegu tugevalt pigistamas, raevukalt häält tõstmas). Olen küll ise kasvatatud väga lahkesti ja rahulikult, ei mäleta, et keegi kunagi oleks mind karmilt karistanud - ja ometi, hoolimata oma parimast tahtmisest on päevi, kus ma ei suuda teha mitte midagi targemat kui oma last karistada. Peamiselt on see seotud vist sellega, kui ta teab piire, aga oma lapselikus mõtlematuses (ta on 6 aastane) ei hooli neist või lausa nimme neid piire rikub.
Täpsustan, et enamuse ajast olen pigem hea ema, tähelepanelik, mõistev, peegeldav, tulen toime oma poja keerukavõitu, emotsionaalse ja üldiselt minust endast väga erineva loomusega, tean, et lastel ongi kalduvus mitte meie, täiskasvanute, poolt seatud piiridele väljakutseid esitada jne. Olen tuttav kirjanduse ja kasvatusvõtetega, mis lapse mitte karistamist õpetavad (nt Faber ja Mazlish, Solter jt) ja olen täielikult nende pooldaja. Ja ometi nii kord paari kuu (vahel ka sagedamini) jooksul pääseks minus justkui valla täiesti kontrollimatu ja rumal lapsevanem. Osalt arvan, et põhjus on hormoonides - seda paistab näitavat see teatav regulaarsus, ja kui asjaolud on ebasoodsad, siis nii juhtub asjade puhul, mis paar päeva varem või hiljem mind üldse ei ärritaks. Aga ometi võiks ju täisinimene suuta end ja oma hormoone piisavalt valitseda, et enda jaoks olulisi ideaale ka oma käitumises järgida?? Olen iga kord enda peale ülimalt nördinud ja tunnen suurt häbi, laps õnneks viha ei pea, aga ta on piisavalt suur, et need asjad ta mälus siiski talletuks, ja ehk tulevikus ka tema käitumist suunaks, ja mitte heade suhtlusoskuste poole.
Olen ka, aimates näiteks, et täna on parajasti selline päev, valinud sellise tee, mida ma muudel päevadel heaks ei kiida - nt kui poiss väiksema lapsega inetult käitub, käsin tal vabandust paluda, mida ta tavaliselt teeb väga trotslikult ja vahel lõpetades nügimisega vms, siis käsin uuesti vabandada ja seletan, et sa raiskad nii käitudes omaenda aega, ütle ilma nügimata viisakalt vabandust ja me saame tegevuse kallale asuda, mis parasjagu katkes (raamatu lugemine või mängimine vms). Samas mulle sugugi ei meeldi selline kasvatusviis, kus kästakse vabandust paluda -- ent põhjus on lihtsalt selles, et see on ainus viis, kuidas ma tean, et ma maandan oma paisuvat tigedust, ja osalt tundub mulle sellistel hetkedel ja raevukamatel päevadel, et sellega kaitsen ma poega iseenda eest.
Kas oskate nõu anda, mida peaks teisiti tegema? Need episoodid ei ole nii sagedased, et meie suhe oleks üldiselt kehv, aga ma ei taha neid ikkagi. Need õõnestavad nii meie suhet kui poisi enesehinnangut.
Tänan teid ette!
Olete mures oma käitumise tõttu, mille tagajärjel kannatavad lapsed. Tõepoolest, me võime läbi lugeda sadu tarku raamatuid, ent kui me neid tarkusi oma elus rakendama ei asu, on neist vähe abi. Nõnda siis usun, et järgnev pole teile uudis (olete seda lugenud nt Juuli, Solteri või Gordoni raamatutest), et siiski kordan üle: mitte ühegi inimese eneseväärikust ei tohi alandada ja karistamine (olgu see siis laks või raputamine vms) on kindlasti selline tegevus, mis kahjustab lapse eneseväärtustunnet.
Lastele näidatakse oma piire keskkonna kohandamise kaudu (nt on autosõidu ajaks kaasa võetud mängud, et sõit tüütu ei oleks; õues võib joosta, mitte toas jms) või selge minasõnumi kaudu, kus vanem märgib, mis teda täpselt lapse käitumise juures häiris. Seesuguseid käitumisviise valides saame hoiduda olukordadest, kus nii vanem kui ka laps on pidevalt häiritud seetõttu, et üks peab pidevalt keelama, teine aga pidevalt kogema vanema pahameelt. Lapsed, kuuldes vanemate keelde, ei saa tihti aru sellest, mis täpselt ja miks vanemat häirib. Seetõttu tuleb mõjudest ja tunnetest, mis teid kui vanemat tabavad, rääkida lapse käitumise järgselt, nii on rohkem lootust, et teie probleem lahenduse leiab.
Laps ei tee pahandust, ei kiusa vanemat, ei püüa teda proovile panna jms, nagu vanemad tihti arvad – laps uurib maailma, see on tema arenguks hädavajalik tegevus ja seda tuleb soodustada, mitte takistada. Lapsel on omad lahendused, tal on omad vajadused. Oluline on neid märgata. Lapse ja vanema vahel ei ole võrdusmärki, nad on kaks erinevat inimest oma vajadustega, oma piiridega. Lapsevanemal on vajalik õppida lugema sõnumeid, mida laps talle annab oma käitumise kaudu. Just käitumise taga olevat vajadust on vaja uurida, mitte käitumist ennast. Eelkoolealise lapse jaoks on vabandamine lihtsalt sõnad, mida ema käsul tuleb öelda. Rohkem abi sünnib vajaduste uurimisest: mis vajadus oli lapsel katmata, et ta käitus just nii? Ma saan aru, sa tegid nii, sest oleksid tahtnud... Mina selles olukorras... Millise lahenduse me valime? See võiks olla jada, mis õpetab koostööd ning viib lahenduseni, mis jätab usalduse alles ega ei lõhu suhteid.
Kui vanem kasutab lapsega suhtlemisel jõudu, selle asemel, et teda kuulata, temaga kokkuleppeid sõlmida, temast aru saada, siis nopib laps üles sõnumi, et ta ei ole tähtis, temast ei olene midagi, ta ei ole väärtuslik, ta ei ole armastust ega usaldust väärt. Kahjuks lapsed lõpetavad sellises olukorras iseenda armastamise, ja see on ohtlik pagas tuleviku jaoks.
Nüüd teie juurde: ka täiskasvanud inimene käitub ikka vajaduste põhiselt. Inimese (ükskõik, kas suure või väikese) kohta käiv üldisem tõdemus on: mida hullemini inimene käitub, seda suuremas hädas ta on. Millised teie isiklikud vajadused on katmata või ohus? Keegi ei jaksa ema ametis olla 24/7. Emarolli kõrval on väga palju muid vajadusi, mis ootavad samuti katmist. Kas käite tööl? Kuidas hindate oma paarisuhet? Rahulolu eluga üldse? On teil lähedasi sõpru-tuttavaid, kellega oma elu jagada, on teil aega hobide jm meeldiva jaoks? Kui vanem oskab seista selle eest, et suurem osa tema vajadusi oleks kaetud, on ta ka kannatlikum ja rõõmsam lapsevanem, sest rahuoluallikas pole enam ainult laps, vaid eelkõige vanem ise. Selles olukorras on vähem pinget: igaüks saab rohkem olla see, kes ta tõeliselt on ja me ei esita lastele liialt kõrgeid nõudmisi.
Niisiis peaksite endalt tõsiselt ja ausalt küsima: mis on see, mis teid tegelikult nii tigedaks ka raevukaks teeb? Lapsed pole süüdi, seda teate ju ise. Ka hormoonidel pole „süüd“.
Üks osa probleemilahendusest on suurem teadlikkus – alati on valida rohkem kui ühe käitumisviisi vahel. Emotsioonid võivad küll ratsionaalse aju analüüsivõime ajutiselt kaaperdada, ent ainult ajutiselt. Õnneks on inimesel peale tunnete ka mõistus ja tahe. Just see võimaldab stiimuli (nn paha laps) ja reaktsiooni (n-ö pahasti käituv ema) vahele panna oma teadlikkuse, teadliku valiku käituda oma väärtuste põhiselt. Oluline on õppida eneseregulatsioonivõtteid, veelgi olulisem aru saada oma sügavamatest vajadustest ja nende eest siis ka seista. Võite ka kaaluda, kas seda tööd iseendaga oleks ehk hea teha koos teie jaoks usaldusväärse psühhoterapudiga.
