Tere. Kirjutan kuna ei oska enam midagi ette võtta.
Olen 2 lapsega üksikema, vanem poeg 6 aastane ja noorem 1a ja 7 kuune.
Mure on seoses vanema pojaga. Ta ei kuula absoluutselt minu sõna. Olen proovinud paha lapse tooli, magnetite kogumist(iga hea asja eest saab ühe magneti ja kui 5 magnetit on koos siis järgneb preemia) , ka vastupidi pahade asjade eest peale hoiatust karistus, et iga 5 magnetiga järgneb karistus , samuti nurgas seismist ja kahjuks ka yhe korra füüsilist karistamist(mille peale ta lihtsalt mulle näkku irvitas). Mitte ykski neist ei toimi. Terve minu 6 aastase elu keerleb ymber arvutimängude. Sellest tulenevalt on ka karistused viimasel ajal arvutikeelud. Noormees on mulle lihtsalt ja konkreetselt pähe istunud. Tähelepanu pööran ma mõlemile poisile võrdselt. Samuti räägin temaga koguaeg rahulikult. Kuid see ei aita. Talle nagu meeldiks kui ma koguaeg karjun ja riidlen.
Magamisega on meil sellised lood, et kell 9 läheb suure jonniga voodisse, siis viriseb ja vingub voodis mitu tundi, kyll on nälg ja joogijanu ja pissihäda. Siis veiderdab ja nõuab tähelepanu, kui seda ei saa või ma ei luba tal nn magamisajal sööma/jooma minna hakkab jonnima. Lõpuks kuskil 23-24 ajal siis vajub ära.
Kuidas ma saaksin ta sõna kuulama? Ykskõik mida ma ytlen, see lihtsalt ei loe mitte midagi!
Te tahate, et laps kuulaks teid ja teeks koostööd. Kasvatate lapsi üksi ning olete proovinud erinevaid rohkem ja vähem süsteemseid karistusi. Tänaseks saate öelda, et ükski nendest karistustest pole toiminud ja laps endiselt ei kuula teid. Ütlete, et lapsele justkui meeldiks see, kui te riidlete ja karjute temaga.
Laste ja vanemate vahelist suhete iseloomu ja stiili kujunemisel võib olla väga palju erinevaid tegureid. Võib öelda, et see on kõige lähedasem suhe, kuna laps on kasvanud mitmeid kuid ema üsas. Väga lähedases suhtes aktiveeruvad sügavad ja automaatsed protsessid, millest me ei pruugi olla teadlikud. Seetõttu juhtubki tihti, et vanema ja lapse suhe osutub palju keerulisemaks, kui oleks osanud arvata. Küll võib olla kindel, et laps teeb alati vanematega koostööd. Paraku on raske näha, kuidas lapse sellisel viisil käitumine on koostöö. Kui vanemad oma käitumist muudavad muutub ka lapse käitumine. Seega on lootust, et kui teie leiate mingi erineva viis lapsega koos olemiseks, siis muutub ka lapse viis, kuidas ta teiega on.
Olete proovinud erinevaid viise karistamiseks ja see ei ole muutnud midagi. Siit võib järeldada, et laps on omaks võtnud võimuvõitluse ning see on muutunud teie suhtes harjumuseks. Karistamine on alati võimu kasutamine konflikti lahendamiseks. Kui kasutame võimu konflikti lahendamiseks, siis ei saa tekkida lähedus, avatus ja mõistmine. Laps tajub karistusi tõrjumisena ning tal jääb puudu enda olulisuse tundest seoses vanematega. Laps leiab siis muud viisid kuidas tunda end olulisena ja saada tähelepanu – kui laps näeb vanema pahameelt, solvumist ja viha, siis tunneb ta end olulise ja tähtsana. Lapsel kujuneb uskumus: „Olen tähtis vaid siis, kui ma olen Sinust kangem või võrdne“. Loomulikult ei ole selline protsess teadvustatud, kuid see tekitab korduva suhtemustri vanema ja lapse vahel. Sellist koostööd ei naudi tõenäoliselt tegelikult kumbki pool. Oluline on aidata leida lapsel teisi viise, kuidas end olulisena ja tähelepanduna tunda. Koduse õhkkonna eest vastutavad alati täiskasvanud ja mitte lapsed.
Selleks, et kujuneks ilma võimuvõitluseta suhe, peab vanem lihtsalt võitluse lõpetama. Lapsed hakkavad vanemaid tegelikult kuulama siis, kui neil on hea suhe. Tõsi, karistamine võib ka panna lapsi kuulama ja muuta nende käitumist, kuid see on seotud pigem hirmuga, mitte hea suhtega. Aga mida siis teha? Käitumine on see, mida me näeme, kuid mis tuleneb mõtetest, tunnetest, väärtustest ja vajadustest. Seega tegeleda tuleb käitumise all olevate kihtidega. Gordoni perekoolis õpivad vanemad enda piiride näitamiseks ja enda avamiseks vajalikke oskuseid. Õpitakse kuidas väljendada oma tundeid, vajadusi nii, et see ei haavaks lapse eneseväärikust, kuid aitaks vanemal enda eest seista. Teine väga oluline oskus on lapse kuulamine. Laps hakkab vanemat ainult siis kuulama, kui vanem kuulab ka teda. Lisaks toetab kuulamine mitmes mõttes lapse emotsionaalset arengut. Kui laps saab rääkida nii, et vanem tõesti mõistab või püüab mõista ega anna hinnanguid, siis õpib laps ennast mõistma ja temas tekib emotsionaalne valmisolek vanemaga suhte loomiseks. Neid kahte oskust kombineerides on edukalt võimalik konflikte lahendada nii, et lähedus inimeste vahel suureneks. Kuulata saab vanem aga last ainult siis, kui ta ise on emotsionaalselt piisavalt heas seisundis – piisavalt puhanud, jaksab muud probleemid selleks ajaks kõrvale panna jne.
Loomulikult on suhtemustrite muutmisest lihtsam rääkida, kui seda teha. Tegelikkuses on erinevaid põhjusi, mis takistavad uuel viisil reageerimast. Nagu juba ütlesin, on kindlasti on väga oluline teie enda emotsionaalne ja füüsiline seisund. Väsimuse korral kipume me käituma automaatselt ja on väga raske teadvustada oma reaktsioone ja teha teadlikke valikuid. Kui emal või isal on omal palju muresid, siis on samuti raske olla lapse vajaduste jaoks väga kohal ning automaatse reageerimise asemel väljendada oma selgeid piire lapsele hinnangut andmata ehk ilma võimuvõitluseta. Seega on kindlasti üheks võtmeks see, kui hoolitsete selle eest, et teie enda tass oleks võimalikult täis. Kas lastel on isa olemas ja kas tema saaks rohkem olla lastega, et anda teile võimalust tegeleda sellega, mis teile energiat annaks – suhelda, lugeda, hobidega tegeleda, vaikuses istuda jne? Kas teil on sõpru ja sugulasi, kes oleks valmis oma abi pakkuma? Mida saaksite koos vanema pojaga teha, mis teid mõlemaid rõõmustaks? Lapse silmad hakkavad särama, kui ta näeb vanema säravaid silmi enda poole vaatamas.
Kuna piiride kehtestamine ja lapse kuulamine ilma võimuvõitluseta nõuavad enda sees ümberhäälestumist, siis on kindlasti abiks lugeda raamatuid, mida õnneks on eesti keeles mitmeid ka olemas:
• Thomas Gordoni „Tark lapsevanem“
• Adele Faber ja Elaine Mazlish „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“
• Soovitan ka kõiki Jesper Juuli raamatuid
Häid ideid igapäevastes olukordades võimuvõitluse, näägutamise ja vaidluste lõpetamiseks ja konfliktide lahendamiseks võite leida ka Carolyn Crowderi raamatust „Mõistliku kasvatuse põhitõed. Hommikust õhtuni.“, milles räägitakse söömisest, magama minekust, päeva alustamisest jne.
Kuna aga käitumisharjumuste muutmine võib olla alguses keeruline, siis soovitan ka Gordoni perekooli, kus saab koos teiste lastevanematega sarnaseid probleeme arutada ja koolitaja abiga ennast ja last toetavaid oskusi õppida. Samuti võite pöörduda meie nõustajate poole.
16 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
4 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
